Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875536t1h2d2d.jpg)
/nginx/o/2016/10/13/5952919t1hae22.jpg)
Loodan, et praegu, kui Sa seda kirja loed, on ihukaitsjad hetkeks Sinu kõrvalt lahkunud ja Viktor pole veel tulnud. Naudi minuteid, kui viibid oma kabinetis üksi. Sääraseid momente ei saa olema palju. Kasuta neid maksimaalselt. Presidendi amet on üksildane, aga seltskonnast pole iialgi puudus. Seltskonda valida president ei saa.
Jätan selle kirja Sulle laua peale. See on vana Kadrioru traditsioon. Uut tulijat ootab ees ümbrik läkitusega, kus ametist lahkunud president tervitab järeltulijat ja annab viimased, kõige tähtsamad juhtnöörid. Mina sain omal ajal säärase kirja Arnoldi käest. Peab tunnistama, et härra Rüütli õpetussõnadest oli palju kasu. Eriti mis puudutab Viktorit. Viktorit ei tasu karta, aga vihastada teda ei tohi. Viktor ärritub kergesti ja võib muutuda metsikuks. Oled kindlasti kuulnud, mis juhtus Johannes Vares-Barbarusega. Kusjuures Päts enne küüditamist hoiatas Barbarust, aga multiplitseerit inimene ei kuulanud teda. Tagajärg oli hirmus. Kohtad Barbarust varsti. Täiskuuöödel kummitab tema vaim vannitoas. Midagi halba õnnetu Barbarus ei tee, ta lihtsalt loeb oma värsse ja kritiseerib kodanlikku vabariiki kuni esimese kukelauluni.
Kui Viktor tuleb, kuula teda tähelepanelikult. Ära vaidle vastu, ära sega tema jutu vahele. Kõik, mis Viktor taldrikule paneb, tuleb ära süüa. Omavahel öeldes on Viktor üpris vilets kokk, aga ära seda talle maini. Lennart tegi selle vea, et kritiseeris Viktori valmistatud toidu maitset ja pidi karistuseks mitu aastat soojendatud boeuf à la tartar’i sööma. Kindlasti kingib Viktor sulle omakootud käpikud. Need olgu Sul alati käes, isegi kevadel ja suvel. Jah, eriti suvel.
Leidub sõnu ja väljendeid, mida pole mõistlik Viktori kuuldes tarvitada. Neid on päris palju. Kirjutan need eraldi paberilehele ja lisan kirja juurde. Eriti ohtlikud on «lauluõli », «mulinaad», «näitsik» ja «punnivinn ». Ma ei tea, miks, aga lause «Laena punnivinna, näitsik, et saaksin mulinaadi juua ja lauluõlist puudust poleks!» ajab Viktori marru. Vanad olijad teavad rääkida, et Artur Vader olevat seda Viktorile kord purjus peaga öelnud. Need olid seltsimees Vaderi viimased sõnad selles elus.
Veel midagi, mis oluline: Viktorile ei meeldi säästupirnid. Kui Sul on juhuslikult käekotis mõni säästupirn, siis vabane sellest kiiresti. Tallinn pole Luksemburg, siin kehtivad teised seadused.
Viktorile meeldib, kui tema selga sügatakse. Meeldib, kui valad tema jaoks tassi sisse piima, millele on lisatud tilgake Armeenia konjakit. Meeldivad «Horoskoobi» laulud, doomino ja ristsõnad. Jõuludeks, uueks aastaks, jaanipäevaks ja sünnipäevaks jäta Viktorile aknalauale sobiv rahasumma kaheeurostes müntides. Kui teed kõik õigesti, pole tarvis Viktorit karta.
See ongi kõige tähtsam. Mina sain Viktoriga päris kenasti läbi. Viktorist oli palju abi. Kadrioru pargis elutseb viis liiki nahkhiiri, Viktor tunneb neid kõiki. Minu presidentuuri kõige kriitilisemal momendil, kui Iivi-Anna tahtis lossi sisse tungida ja valvesõdurid plehku panid, kutsus Viktor nahkhiired appi. Ja tiivulised ööolendid tulidki. Ühisel jõul lõime rünnaku tagasi.
Lõpetuseks mõned üldisemat laadi tähelepanekud. Poliitikuid pole vaja hellitada. Nüüd, kus Sinust on saanud üleloomulik olend, ei saa nad Sulle enam midagi teha. Nad ei saa Sind lahti lasta ega kinni panna. Nad räägivad, et Sa ei saa selles ametis midagi teha, kuna presidendil puudub reaalne võim, aga tegelikult on presidendi võim reaalne. Kasuta seda targalt, see tähendab – nii vähe kui võimalik. Võim ei peitu selles, mida Sa ütled, vaid selles, mida Sa ütlemata jätad. Poliitikud kardavad üle kõige, et president võib rääkima hakata.
Ajakirjanikega on veel lihtsam. Ajakirjaniku tümakstegemisest piisab neljasilmavestlusest, mis jätab südamliku mulje. Tasuta lõunasöök koos mõõduka koguse alkoholiga ei tee seejuures halba. Ma tean, millest ma räägin, ma ise olen vana ajakirjanik. Kutse vabariigi aastapäeva vastuvõtule on kõva valuuta, selle nimel on ajakirjanikud kõigeks valmis. Ka kõige suuremad pujäänid söövad Sinu peost nagu hamstrid, kui kumab lootus orden saada. Kusjuures tähtis on anda lootust, et kui ajakirjanik on tubli, saab ta teise ordeni veel.
Ja ongi vist kõik. Kui oled kirja läbi lugenud, rebi see tükkideks ja põleta kaminas. Viktor tuleb varsti ja pärast Viktorit tulevad ihukaitsjad. Nõnda hakkabki nüüd olema. Lepi sellega.
Elagu Eesti!
Sinu Toomas Hendrik