Aivar Pau: laskem «hullusel» vohada ja idufirmadel elada

Aivar Pau Foto: Liis Treimann

Pole kahtlust, idufirmade juures ja ümber elab, hingab ja tegutseb jätkuvalt ärksaim ja edasipürgivaim osa Eesti ühiskonnast. Ja nagu ikka, erandid vaid kinnitavad reeglit.

Start-up-ettevõtluse üks põhimõtetest on mitte karta eksida, põruda, uuesti proovida. Vaid nii saavad sündida tõeliselt vinged innovaatilised ideed. Start-up-maailma roll ongi olla selline, nii peabki. Hoopis teine lugu on nendega, kes neid heas mõttes hulle elus hoiavad, aeg-ajalt maa peale tagasi toovad, sõna otseses mõttes leivaraha jagavad. Nemad peavad olema hullumeelsuse vastandiks.

Eestis on praegu käimas lausa kolm taotlusvooru alustavale ettevõtlusele: Ajujaht, Prototron, VUNK. Kõigi nende vaata et olulisim osa on vägagi prestiižikad ekspertide kogud, kelle õlul lasub ränkraske ülesanne: kuulata, hinnata, vaadata, analüüsida ja lõpuks langetada kaalukas otsus. Otsus selle kohta, kelle kätte usaldada stardiraha, kellele anda jätkuinvesteeringutega veelgi arendushoogu juurde.

Ja mis peamine – eraldada terad sõkaldest, pole ju olemas süsteemi või kooslust, mida keegi enda huvides ära kasutada ei püüaks. Nii on neil kogudel vähemalt üks väga oluline roll veel: avalikkuse usalduse kasvatamine kogu sektori vastu. Piisab ühest valeülekandest, ühest suurest prohmakast, ühest tõrvatilgast meepotis ja teenimatu löögi saab kogu valdkond.

Teine lugu on nendega, kes neid heas mõttes hulle elus hoiavad, aeg-ajalt maa peale tagasi toovad. Nemad peavad olema hullumeelsuse vastandiks.

Kui maailmas kuritegevus üleüldse peab olemas olema, siis olgu ta pigem ajudega. Rahamaailmas peab sellise kuritegevuse vastu võitlema vähemalt sama võimsa mõttetööga, ülitiheda kontrollisõelaga, jäärapäise järjekindlusega. Kui üks joonistab skeeme, siis peab seda tegema ka teine. Kui üks üritab midagi vasakule panna, peab teisel see tee juba eos suletud olema.

Sel nädalal kuulsime, kuidas miljonite eurode ulatuses on maksumaksjate raha jagatud sisuliselt ilma igasuguse asjatundliku kontrollita – vaadati dokumente ja jälgiti protseduurireeglite järgimist. Kõik. Paikvaatlus ja sügavam asja sisusse süüvimine algas siis, kui kahtlustele viitasid blogijad ja ajakirjanikud. Ja jutt käis tõesti miljonitest, mitte mõnest tuhandest eurost, mille nimel samuti käivad kõikjal maailmas tublid võistlused. Seda ülekohtusem tundub läbilastu.

Tean iseenda arenduskogemustest nii era- kui avalikus sektoris, kuidas eurosid laotakse letile vaid pärast ülipädevat tasuvusanalüüsi ning iga sprindi järgseid põhjalikke teste ja töötavate prototüüpide ülevaatamist. Täpselt sama kehtib ka riigi tellitavate infosüsteemide puhul.

Kuskil läks midagi väga valesti. Kuskil jagas raha keegi, kelle käes seda olla ei tohtinuks, kellel nahk üle kõrvade tõmmati ja kellel puudus hädavajalik pädevus selle kasutamist kontrollida. Ma loodan väga, et tasakaal tuuakse maa peale tagasi. Et hullud saaksid uhkelt hullud edasi olla – teiste roll ja huvi on neile seda võimaldada.