Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vana kuld: Kalaranna fordi viimased päevad

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Praegugi on Kalarannast näha meres olev piklik kivihunnik. See on kõik, mis on säilinud kunagisest Topeltpatareist. | FOTO: Liis Treimann

Postimees käis enne Patarei lõplikku sulgemist uurimas selle ajaloolisi kihistusi, saatjaks kindlusarhitektuuri ekspert Robert Treufeldt. Praegu on paras aeg selle koha ajalugu meenutada.

Mortiiripatarei nime kandev poolkaarekujuline hoone põhiehitise lõunapoolses tipus pidi tõrjuma maa poolt tulevaid rünnakuid. Aga kui vaenlane sellest juba mööda pääses, siis sai talle selja tagant piki müüre tuld anda. | FOTO: Liis Treimann
Patarei merepoolsel küljel olevad kolm pooltorni (pildil üks neist) võimaldasid tulistada piki müüri nii kahurist kui ka püssidest, rahuajal olid need aga kasutusel käimlatena. | FOTO: Liis Treimann
Ligi kahe tuhande sõduri toitmiseks ehitati Kalaranna fordi kõrvale 1899. aastal leivatehas, kus küpsetati leiba kuni 1990. aastateni. | FOTO: Liis Treimann
1900. aasta paiku ehitati Patarei kõrvale punastest tellistest hoone, nn muusikakomando, kuhu majutati moosekandid, keda Tsaari-Vene armee reeglite kohaselt pidi paari tuhande sõjaväelase kohta olema vähemalt 50. | FOTO: Liis Treimann
Fordi vastas, teisel pool Kalaranna tänavat asub suur madal paekiviseintega hoone. Kuus päeva nädalas õpetati seal sõduritele ratsutamist, seitsmendal päeval aga aeti hobused välja ja peeti jumalateenistust. | FOTO: Liis Treimann
Patarei siseruumides on akende kõrval suured metallrõngad. Nende külge seoti köis, mis pidi vähendama kahuri tagasilööki. | FOTO: Liis Treimann
Kahe akna vahel seinas olev väike ava oli mõeldud püssirohusuitsu väljatõmbamiseks. Ilma selliste avadeta poleks suurtükiväelased lahingu ajal hoones kuigi kaua vastu pidanud. | FOTO: Liis Treimann
Patarei sisemuses on paljudes kohtades seintes vertikaalsed topeltsooned. Need olid ette nähtud selleks, et kui vaenlane kuskil müürist läbi murrab, siis pannakse soontesse palgid, kahe palgirea vahe täidetakse kividega ja nii moodustub uus hädapärane kaitsesein. | FOTO: Liis Treimann
Patareil oli 1930. aastateni oma kaev. Siis ehitati kaevu koha peale uus vanglahoone, Eestis haruldased graniidist kaevurakked leidsid aga kasutust vanalinna kõrvale rajatud Schnelli pargi purskkaevu osana. | FOTO: Liis Treimann
Umbes selline nägi Topeltpatarei välja mere poolt vaadates. Arvutirekonstruktsioon, autorid Robert Treufeldt ja Jarmo Udras. | FOTO: Repro
Patarei pealtvaates. Droonipilt näitab ära fordi katuse masendava seisukorra. Pildi ülaservas olev poolkaarekujuline mortiiripatarei on praktiliselt ilma katuseta. Hoone parempoolne osa on kaetud kilega. | FOTO: Liis Treimann
Robert Treufeldt | FOTO: Juss Saska

Arhitektuuriajaloolasele Robert Treufeldtile ei meeldi eriti väljendid «Patarei» või «merekindlus».

«See fort ei ole kunagi kuulunud mereväele, nii et «merekindlus» on eksitav väljend; seal on alati olnud jalaväeüksused. Ma ise olen nimetanud seda Kalaranna fordiks, mis on samuti konstrueeritud nimi, sest Eesti ajaloolastele kättesaadavatel algupärastel joonistel ei ole ehitise nimetust kirjas. See on tuletatud lihtsalt asukohast Kalarannas. Patarei nimi sobib rohkem vanglaaega iseloomustama. Tegelikult on selle ajaloos sõjaline osa oluliselt pikem,» rääkis ta.

Treufeldt lisas, et Venemaal oli komme selliseid ehitisi nummerdada, näiteid on Tartust ja Narvast. «Kalaranna fort peaks see olema sellepärast, et veel üks oli Kalamajas, üks Kelmikülas ja üks Tõnismäel. Nii et selguse huvides võib seda Kalaranna fordiks nimetada,» ütles ta.

Nüüdse Patarei sõjaline ajalugu algab 18. sajandi algusest, Rootsi aja lõpust. Põhjasõja alguses olid rootslased kehvas olukorras, sest Rootsile tungiti kolmest kohast korraga kallale. Aga 1700. aasta oli rootslastele veel edukas. 1700. aasta alguses lõid nad kõigepealt puruks saksilased (Saksimaa oli tollal eraldi riik) Riia all, siis löödi puruks taanlased Kopenhaageni all ning aasta lõpus venelased Narva all.

Tasapisi pööras sõjaõnn rootslastele selja. Venelased läksid Läänemerel järjest tugevamaks ja rootslased hakkasid oma Tallinna sõjasadamat kindlustama. Siis ehitatigi sellele kohale esimene suurtükipatarei. Milline see välja nägi, seda me ei tea, sest ühtegi tollast plaani pole leitud. Rootslasi see patarei siiski suuremat ei aidanud, sest venelased võtsid Tallinna 1710. aastal ikkagi ära ja hakkasid kohe kindlustusi edasi ehitama.

Venelastele olid Tallinna kindlustused veel tähtsamad, sest seni oli nende peamine baas paiknenud Kroonlinnas ja oli oluline tuua see Läänemerel rohkem ette välja. Nad ehitasid rootslaste patarei kohale kohe oma fordi. Seda kutsuti Läänepatareiks ja nagu hilisemate plaanide järgi teame, oli see päris suur ja uhke. Ka see, praegusest väiksem ehitis oli ilmselt tolle aja kohta juba suhteliselt unikaalne, sest see oli mõeldud rünnakute tõrjumiseks nii maa kui ka mere poolt.

19. sajandi alguseks olid vanad kindlusehitised juba moraalselt vananenud ja nende asemele hakati kavandama uusi. Seni teadaolev kõige vanem plaan pärineb aastast 1820. See meenutab pisut tänapäevast ehitist, aga erineb reaalselt teostatust siiski päris palju. 1819. aastal tegi suurvürst Nikolai Pavlovitš (hilisem keiser Nikolai I) Tallinnas ringkäigu ning leidis, et Tallinna ehitised on kõik iganenud ja tuleb teha uus kava. 1820. aastal ongi tehtud esimene teadaolev kava, kus Patarei põhiehitised on juba äratuntavad.

Põhihooneid hakati ehitama 1829. aastal ja põhiosas sai see valmis 1840. aastal. Algne plaan oli kõik nelja aastaga valmis ehitada, aga nagu ikka läksid sellised asjad plaanitust kallimaks ja võtsid rohkem aega. Ehituskuludest moodustas märkimisväärse osa eraomanike käest kruntide väljaostmine. Tinglikuks valmimisajaks võib siiski pidada 1840. aastat, sest ega nii suur kompleks tegelikult lõplikult valmis saagi.

Järgmine suur teadaolev probleem oli puhta vee saamine. Eri aegadel on see arv olnud isesugune, aga Patareis on pidanud korraga sees elama tuhat kuni kaks tuhat inimest. Võrdluseks, Tallinna linnas oli tollal umbes 15 000 elanikku, nii et see oli väga suur arv. Puhta vee küsimus tuli fordil endal ära lahendada.

Kaevu kaevamiseks kulus umbes viis aastat. Seda kohta enam alles pole, sest 1930. aastatel ehitati sellele kohale üks vangla hoone. Kaevu ennast näeb vanalinna serval, Balti jaamast vanalinna poole minnes vasakut kätt enne Kesklinna valitsust. Seal on ilus graniitraketega purskkaev, kaevurakked on pärit Patareist. 1930. aastatel oli Tornide väljakul näituseplats. Kui see likvideeriti ja kujundati ümber pargiks, siis viidi sinna ka Patarei kaevurakked.

Kõige suurem katsumus oli Patareile Krimmi sõda. 1853. aastal, kui Mustal merel puhkes Krimmi sõda, käis ka Läänemerel igasugust lahingutegevust. Tallinna forti otseselt keegi ei rünnanud, sest see oli niivõrd võimas. Läänemerel oli Briti ja Prantsuse ühendlaevastik, mis merel oli küll võimas, kuid dessanti ei julgenud siia siiski teha. Nimelt peljati muuhulgas võimsat Kalaranna forti. Nii et võib öelda, et see oli piisav heidutus dessandi ärahoidmiseks.

Tallinn sai siiski pisut kannatada, sest kindluse komandant laskis sellesama dessandi kartuses Kalamaja ja Köismäe eeslinna maha lammutada, et vaenlasel poleks kuskil varjuda. See Kalamaja, mida me praegu näeme, on ehitatud alates 1850. aastate lõpust.

(Vahemärkusena võib öelda, et Kalaranna fordi majandustegevuse jäljed on Kalamajas praegugi näha. Nimelt ei ole Suur-Patarei tänava hruštšovkad ehitatud mitte sõjas purustatud hoonete asemele, vaid Patarei kunagiste juurviljaaedade kohale.)

Kuigi Kalaranna fort tõestas Krimmi sõja aegse heidutusega oma eluõigust, leiti varsti ometi, et Tallinn on kindluslinnana juba iganenud, ja 1864. aastal kustutati see kindluslinnade nimekirjast.

Kui Kalaranna fort oli enne olnud kindlusehitis, kus mehed elasid sees, siis nüüd tehti sellest lihtsalt kasarmukompleks. Seintelt on hästi näha, et varem olid seal madalad ja kaarjad laskeavad, mille peal olid väikesed püssirohusuitsu väljatõmbeavad, ent nüüd raiuti need enamjaolt akendeks ümber. Laskeavade tellishammastik on praegugi hästi näha. Laskeava oli laiem ja madalam, uus aken tuli kitsam ja kõrgem.

Patarei heidutusvõime polnud sugugi näiline. Fort oli valmis väga veriseks, viimse meheni kestvaks võitluseks. Nii näiteks on Patareis sees paljudes seintes kaks paralleelset vertikaalset soont. Need olid mõeldud selleks, et kui vaenlane kuskil müüridest läbi murrab, siis pannakse vastasseintes olevatesse soontesse palgid. Kahe palgirea vahe täidetakse aga kividega ja nii moodustub uus ajutine sein, mis hoiab vaenlast jälle tagasi.

1918. aasta alguses läksid Vene väed ära ja needsamad kasarmud jäid tühjaks. Eesti sõjavägi kasutas Patareid esialgu haigemajana, seejärel andis sõjaministeerium Patarei üle kohtuministeeriumile ja kasarmust sai vangla. Ehitati juurde üksikkongide hoone ning veel üks uus vanglakorpus umbes 500 kinnipeetavale. Seda hakati nimetama sidehooneks, sest see justkui sidus fordi kaks külge kokku.

2005. aastal kolis Patareist välja viimane vanglaasutus, pärast seda on Patarei tühi ja laguneb.

Kogu kompleksi juures on aga palju kõnekaid detaile.

Topeltpatarei

Peale Kalaranna fordi rajati Tallinna komandandi käsul merre ka Topeltpatarei, mille asukohta märgistab praeguse Kalaranna sadama juurest hästi nähtav kivirida meres. Topeltpatareid on oma maalidel kujutanud paljud kunstnikud, näiteks Ivan Aivazovski ja Luigi Premazzi. Tänapäeval on Kalarannast merele vaadates näha üks vormitu kivihunnik, mille juures on vana tulepaagialus ja üks prožektorimast. Raske on uskuda, et kunagi oli seal Topeltpatarei-taoline uhke ehitis, mille kasarmutes elas 19. sajandi keskel umbes 250 meest ja seal oli kokku umbes 50 suurtükki.

Kui 1854. aasta augustis vallutasid liitlased Ahvenamaal ära Bomarsundi kindluse, siis oli see venelastele küllaltki suur šokk. Sealne kindlus oli Tallinna omast tükk maad võimsam ja see vallutati nelja päevaga. Pärast seda hakkasid venelased loobuma sellistest fortidest, mida tuli mere kaudu varustada, sest merel oli liitlaste ülekaal. Maismaal olid jälle venelased tugevamad.

Nii et nad loobusid meres või ranniku ääres eraldi olevatest fortidest ja lammutasid need ise maha. Pärast sõda kanti terve Tallinn kindluslinnana maha ja suurem osa Topeltpatarei kive müüdi ehitusmaterjaliks. Ehitise veealune osa on osaliselt säilinud.

Mortiiripatarei

Mortiiripatarei kõrval asub Patarei praegune sissepääs. Alguses selle kõrval muidugi müüre ja väravat polnud. Mortiiripatarei on poolkaarekujuline hoone, millel on kaks korrust ja mis on üsna müstilise päritoluga. Mortiiripatarei on sellises kindlusehitises üldiselt täitsa olemas. Ideaalskeemi järgi on see kindluse terava nurga otsas. Mortiirid olid järsu lennujoonega suurtükid, millega lasti kusagil varje taga paiknevat vaenlast. Sellel hoonel oli vallikraav ümber.

Hoonel on mõlemal küljel laskeavad, mis on mõeldud tavaliste, sirgema lennujoonega suurtükkidele. Miks see kannab nime, mida ei tohiks tegelikult kanda, ei tea. Võimalik, et siia plaaniti kunagi mortiiripatareid, mille ehitamine jäi aga ära. Hiljem kavandati hoopis teine ehitis, millele kandus esialgne nimi üle.

Hoone esimene korrus on paekivist, teine korrus tellistest. Paekivist osa sai valmis 1830. aastate lõpu poole, varem kui põhiehitis. Aga Krimmi sõja ajal, kui venelased valmistusid liitlaste rünnakuks, ehitati peale telliskividest teine korrus. See töötab hoopis teistmoodi kui esimene.

Esimene korrus on mõeldud külgedele ja ette vaenlase poole tulistamiseks. Teine korrus on mõeldud sissepoole tulistamiseks. Kui vaenlane on tunginud juba maa poolt vallikraavini, siis oli laskeavade suund selline, et sealt sai tulistada mõlemale poole piki vallikraavi.

Mõte oligi see, et vaenlasele, kes on sisse tunginud ja üritab üle vallikraavi põhikindlusse tungida, avatakse tuli selja tagant. Tihti on selliste hoonete varustamiseks olemas ka maa-alune käik. Patarei puhul pole sellist käiku teada, vähemalt jooniste peal seda pole.

Pooltornid

Patarei merepoolsel küljel asuvad kolm pooltorni tähistavad sisemisi trepikodasid ja need olid rahuajal kasutuses käimlatena. Kolm torni, igal kolm korrust, kokku üheksa käimlasektsiooni. Algne kanalisatsioonisüsteem oli selline, et meri käis tornide juurest läbi. Rannajoon oli müüridele lähemal ja meri uhtus kõik ära, mis käimlatest tuli.

Tornides olid ka kitsad laskeavad püssimeestele. Iga kahe ava kohta on üks püssirohusuitsu väljatõmbeava. Nii kahurite kui ka püsside suits oli suur probleem.

Aga mis puudutab kanalisatsiooni, siis Patarei vangla ühendati linna kanalisatsiooniga alles 2000. aastate alguses. Sinnamaani reostasid vangid merd.

Leivatehas

Patarei kõrvale ehitati 1899. aastal uus leivatehas. Umbes 2000 fordis elanud meest tahtsid ju süüa ja nende varustamisel ei saanud lootma jääda sellele, et kusagil linnas on mõni eraomanduses leivatehas, mis suudaks sõdurid ära toita. Oma varustusvõime oli tollal päris oluline asi.

Alguses olid kõik köögid ja küpsetuskojad Patarei kaarja osa mõnes alumise korruse kasematis. Probleem oli aga selles, et samades ruumides olid ka relvad ja toiduvalmistamise aurud kippusid relvi rikkuma. Inimestest nii väga ei hoolitud, ent relvad olid õrnad asjad. See oli suur probleem, seal seati ruume ümber ja tehti igasuguseid asju, kuid asi lahenes alles siis, kui kõrvale ehitati uus leivatehas, mis töötas kuni 1990. aastate alguseni.

Muusikakomando maja

Tasapisi ehitati Patareile igasuguseid lisahooneid. Punane maja, mis on ehitatud umbes 1900. aastal, oli oma esialgse otstarbe kohaselt muusikakomando maja. Kui siin oli kaks polku ehk umbes 2000 meest – või tänapäeva Eesti kaitseväe arvestuse järgi kaks rügementi – sees, siis pidi olema ka oma muusikaüksus. Vene armee tollased reeglid olid sellised, et niisuguse sõdurite hulga kohta pidi olema vähemalt 50 moosekanti.

Kirik-maneež

Veel üks väga eriline ehitis on Patareist lõunas, teisel pool uut Kalaranna tänavat. See on endine kirik-maneež. Kuuel päeval nädalas harjutati seal ratsutamist, seitsmendal päeval viidi hobused välja, toodi ajutine ikonostaas sisse ja peeti sõjaväelastele jumalateenistust.

Vene armee sõjaväelased olid enamasti õigeusku ja kui Nõmmele ehitati uus õigeusu kirik, siis viidi Patarei kiriku sisu esialgu Nõmmele. Aga 1939. aastal sai Nõmme kirik endale Paldiski kiriku varad, sest Paldiski muudeti Nõukogude baasiks ja sealne kirik likvideeriti. Patarei kiriku sisu viidi omakorda Läti piiri äärde Pärnumaale Treimanni, kus see on osaliselt praeguseni säilinud.

Üks samalaadne hoone on olnud ka Narvas, aga see põles sõja ajal maha ja rohkem Eestis ühtegi kirik-maneeži säilinud ei ole. Praegu on sinna peale tulemas uus detailplaneering ja sinna tahetakse ehitada kortermaja.

Tagasi üles