/nginx/o/2018/08/28/11320937t1h3ae3.jpg)
14. oktoober 2016, 11:06
/nginx/o/2014/12/11/3600321t1h8753.jpg){kind=small}
/nginx/o/2013/05/16/1759350t1h4bd3.jpg)
Henrik Roonemaa
FOTO: Erakogu
Riigikogu liige Liina Kersna kirjutas teisipäeval, kuidas tema kolleegid uue presidendi Kersti Kaljulaidi esimese kõne ajal klõpsisid pilte, filmisid või tšättisid. «Kübertegelikkus on uus reaalsus. Kuid kas ka normaalsus? Kuhu ta meid viib ja kas me järgneme talle kui lambakari võluvilepilli kutsele?» küsis Kersna ja tunneb muret, kus on meie internetikäitumise piir.
Selle piiriga on kehv lugu, sest ega seda eriti ole ning samal ajal ei ole ka ühtegi suuremat jõudu peale ürgse inimlikkuse, mis selle piiri tekitamise ja kontrollimise eest seisaks. Ühel pool on mõned «sügavalt mures» psühholoogid ja kooliõpetajad ning teisel pool võlumaailm koos suurte heatahtlike draakonitega, nagu Facebook, Google ja nii edasi.
Maailmas on praegu kasutusel vähemalt kaks miljardit nutitelefoni. Personaalarvuteid on üle miljardi ja tahvelarvuteid ka samas suurusjärgus. Väga suurel osal inimestest maailmas on mõni nutikas seade või ligipääs sellele.
Keegi ei kahtle, et suures plaanis on tehnoloogia- ja kommunikatsioonirevolutsioon toonud maailmale palju head. Maailm on muutunud väiksemaks, inimeste haridustase ja teadlikkus tõusevad. Ma ei usu, et ükski terve mõistusega inimene tahaks päriselt igaveseks tagasi minna isegi 1999. aastasse, kus valdavat osa sellest internetist, mida me praegu kasutame, polnud sisuliselt olemas: Facebook, Google, YouTube, Wikipedia, uudisteportaalid, e-riik, Gmail, Instagram ja nii edasi.
