Kaks naist Antwerpenis korraldatud rannapeol, kus protestiti Prantsusmaal kehtestada üritatud burkinikeelu vastu.

FOTO: Frederik Sadones/Scanpix

Naise keha on allutatud ühiskondlikele võimusuhetele nii sel juhul, kui normiks on olla üleni kinni kaetud, kui ka siis, kui välgutatakse paljast ihu, kirjutab semiootik Ott Puumeister Müürilehes. 

1.

Kes või mis on meie jaoks traditsiooniline poliitiline ja eetiline subjekt? Tegemist on loomulikult isikuga (person), teadvusliku, mõtlemis- ja otsustusvõimelise toimijaga, kes tegutseb vastavalt individuaalsele – vabale? – tahtele. Kuid isiku mõistega on seotud tohutu hulk paradokse ja vastuolusid, millest üheks peamiseks – või isegi alust panevaks – võib pidada isiku suhet kehaga. Kas isik kasutab oma keha või on ta keha; kas isik on oma kehaga identne või on ta oma keha omanik?

Läänelikus traditsioonis on keha ja isiku suhet mõtestatud enamjaolt õiguste terminites, kusjuures mitte tingimata inimõiguste, vaid just nimelt omandiõiguste. See tähendab, et kehast saab miski, mis kuulub isikule või indiviidile ning mis on temast eraldatud. Kuuleme pidevalt, et meil on õigus oma kehaga ette võtta, mida aga soovime, ning teistel ei ole sellega seoses mingit luba sekkuda. Täpsemalt öeldes peaks keha niisiis olema eraomand, mille ainuomanik on otsustusvõimeline isik, kehalisusest eraldatud isiksus. Isik on suverään, keha valitsetav.

Kõneldes taolise õigusliku omandisuhte paradoksidest, tsiteerib Roberto Esposito oma raamatus «Persons and Things» Simone Weili, kelle mõte on siinkohalgi esitamist väärt:

«Näen tänaval möödujat. Tal on pikad käed, sinised silmad ning mõistus, mille mõtteist ma ei tea midagi, kuid võib arvata, et nad on tavapärased. […] Kui minu jaoks oleks püha temas peituv inimisiksus, võiksin vaevata tema silmad välja torgata. Pimedana oleks ta täpipealt samavõrd isiksus kui eelnevalt. Ma ei oleks tema isikut ülepea puudutanud. Ma ei oleks hävitanud muud kui tema silmad.»[1]

Selles ilmekas ja veidi provokatiivses näites tuleb väga hästi ilmsiks, et see, mida oleme kehatut isikut ja indiviidi samastades harjunud pidama ilmselgeks, hakkab lagunema koost niipea, kui silmad avame. Mis on see ilmselgus? See, et keha on privaatne eraomand ning mõistus, mõtted ja arvamused on need, millest moodustub «poliitiline keha» (õigemini tuleks öelda «poliitiline kehatus»).

2.

Üritamegi nüüd vaadata, kuidas see õigus oma kehale ei tähenda sugugi, et keha oleks privaatne ja apoliitiline, kuigi ta kehtestab keha privaatsesse sfääri kuuluvana, millenagi, millesse poliitilisel võimul ei ole õigust sekkuda. Kuid piisab vaid kõige põgusamastki pilgust võimusuhete maailma, avastamaks, et just keha on see esmane, millele need suhted kirjutatakse ja millel neid kehtestatakse. Kõige ilmsem näide on siinkohal ehk emadus, mis peaks justkui olema äärmiselt privaatne, perekonnasisene sündmus, kuid mis muutub viljakus- ja iibeprobleemide toel vägagi tõhusaks ühiskondliku kontrolli vahendiks.

Rahvastiku juurdekasvu probleem tundub piisavalt abstraktne, et olla käsitletav üldisena ning üksikutest inimkehadest lahusseisvana numbritena tabeleisse asetatav. Kuiva emotsioonitusega võib öelda, et Eesti 2015. aasta loomulik iive oli –1336 ning loomuliku iibe kordaja –1,01.[2] Kuid millised nõudmised kaasnevad selle pealtnäha süütu arvuga naiste ühiskondlikule subjektsusele? Viljakuse alusel hakatakse hindama naise panust ühiskonda, tema väärtust. Viljatu naine ei panusta, on pigem koormaks ja probleemiks (mäletame ju veel hästiJaak Madisoni kommentaare lastetu ajakirjaniku pihta). See diskursus, mida Maarja Kangro nimetas «demograafiliseks hädakisaks»[3] ning mis on suunatud rahvuse ellujäämise tagamisele, loob naise ühiskondlik-poliitilist subjektsust just kehalisuse kaudu. Kui normiks seatud viljaka keha mudelist kõrvale kalduda, hakkab sotsiaalseid suhteid ja igapäevast eksistentsi läbistama pidevalt süü, millest lubatakse lahti öelda vähemalt 2,1 lapse sünnitamise järel. Süütust arvust statistikaameti tabelis saab naise süütunde intensiivsuse mõõdik, mis näitab seda puudujääki, mille säilimisel ei ole naisel üleüldse võimalik täisväärtuslikuks inimeseks saada.

3.

Samal ajal läheb naise kujutamine sünnitaja, viljakuse tähistajana paradoksaalsel kombel täielikult vastuollu naise kujutamisega seksuaalse olendina. Naine seksuaalse objektina – nagu tunneme teda nii reklaamidest, muusika- ja filmitööstusest kui ka pornograafiast – on ennekõike lahutatud kõigest sellest, mida võib seostada laste ja sünnitusega. Milline on seksikas naine? Sile, sale, kortsudeta, karvadeta, fototöötluse alt läbi käinud. Seksikas naine on simulaakrum, millel (enam ei saa öelda «kellel») puudub reaalsuses referent.

Simulaakrumiloogika kehtib siin kuni lõpuni: mitte kujutis ei sarnane sellega, millele ta viitab, vaid viidatav reaalsus hakkab aina enam sarnanema kujutisega. Simulaakrum saab täielikuks, kui fototöötlus tehakse ära enne ülesvõtet – alates ninast kuni häbememokkadeni, mida ei tohi ümbritseda väiksemgi karvajäänus ning mis peavad olema ideaalselt vormitud. Ühelt poolt niisiis seksuaalsus, mis on eraldatud – isegi isoleeritud – seksist kui paljunemisest ning teisalt tungiv sundus järglaste ilmale toomiseks, tegevuseks, mis toob paratamatult kaasa simulaakrumisüütuse kaotamise, see tähendab täiskasvanuks saamise ja vananemise.

Nüüd ollakse vastamisi seatud juba kahekordse sundusega, mida ei ole kuidagi võimalik ühildada. Pornostaarid ei jää kunagi rasedaks. Ainult pidevalt korratavas videoklipis elades nad isegi ei vanane. Naine peab olema niisiis ühelt poolt rikkumata kehaga naudingupakkuja, teisalt aga ühiskonna säilimise nimel tööd rügav sünnitaja (inglise keeles tähistab tööd ja sünnitust isegi sama sõna – labour).

4.

Poliitika ja ühiskondlikkus on niisiis sügavuti naise kehasse tunginud, seda moondanud ja normaliseerinud. Ühiskondlikud võimusuhted on naise lihasse sisse kirjutatud ja selle tervetele kultuuridele paljastanud, osadeks lahti võtnud ja taas kokku pannud. Selles kontekstis on veider mõelda säärasest alastusest kui vabadusest, vabastavast olekust. Nii sügavale kehasse tungivat iibekordajat kui ka keha virtualiseerivat veatut seksuaalset kujutist võiks käsitleda pigem biopoliitikana, keha kontrolli ja suunamise ning seekaudu spetsiifilise poliitilise subjekti loomisena. Keha on siin see esmane avaliku ruumi asukas ja looja, mitte aga «arvamus».

Ühesõnaga, keha on kontrolli all ja läbinisti kodeeritud (varem välja toodud kaks suundumust on vaid paar väga laia üldistust). Tõsi, tegemist on n-ö demokraatlikule ühiskonnale omase kontrolliga, mis on pigem võimaldav kui keelav – innustatakse sünnitama ja trenni tegema, mitte ei keelata rasedusvastaseid vahendeid. On lihtne aru saada, et islami ühiskonnale omane keha peitmine ja täielik katmine tundub Lääne paljastavas kultuuris äärmiselt repressiivne, kuid kui mõelda ka paljastusest kui kontrollivahendist, võime käsitleda mõlemat vormi – paljastust ja katmist – väga lihtsalt võimu instrumentidena. Kui mõtleme selle peale, kuivõrd detailideni on võimalik alasti keha vorme normaliseerida, ei tundu ehk bikiinid burkiinide kõrval niivõrd vabastavad.

Prantsuse peaministril Manuel Vallsil on kahtlemata õigus, väites, et paljastatud rind sobib vabariigi sümboliks paremini kui pearätt. «Marianne’i[4] rind on paljas, kuna ta toidab rahvast! Ta ei kanna loori, sest ta on vaba! Tegemist on vabariigiga!»[5] Kuid tema rind on paljas selleks, et rahvast toita; sellel on oma kindel funktsioon, ta on paljastatud kontrollitud eesmärkidel. Ehk ta ei kanna loori hoopis seetõttu, et avalikkus saaks tema tervislikku seisundit hinnata? Võib-olla on alastus hoopis tõhusam kontrollivahend kui varjamine? Kuu aega tagasi ilmus uudis, mille kohaselt on ka ISIS (väidetavalt) mõistnud, et burka kujutab endast suurt turvariski ning tuleb seetõttu ära keelata.[6]

Kehalisuse ja keha olulisus ning mõju poliitilise subjekti loomele on siinkohal niisama silmatorkavalt esil kui Simone Weili näites, mis viitab võimatusele lahutada isikut tema kehast. Isik on alati kehaline ning nähtavus võib osutuda üsna tihti lõksuks. Ei ole sugugi utoopiline mõelda, et mõne aja pärast hakkavad Lääne naised keha peitvatest rõivastest privaatsust otsima.

Seadused aga enamasti keelavadki lihtsalt näo katmist, mitte konkreetselt burkasid. Ka jänesemaskiga ei tohi avalikkusesse minna. Kuid võib üsna kindel olla, et seaduse täideviimine on suunatud siiski burkakandjatele, kes peavad hakkama end nüüd paljastama teistlaadi kontrollile.


[1] Esposito, Roberto 2015. Persons and Things. From the Body’s Point of View. Cambridge, Malden: Polity Press, lk 108.

[2] Sünnid, surmad ja loomulik iive, aasta. – stat.ee, 04.05.2016.

[3] Kangro, Maarja 2016. Oma jama – teistsugune vaade emadusele. – Postimees, 09.05.

[4] Marianne on vabaduse jumalanna kujutis; Prantsuse Vabariigi ning mõistuse ja vabaduse sümbol. Mitmelt poolt on küll välja toodud, et Valls eksis, tõlgendades Delacroix’ paljarinnalist Vabadust Marianne’ina, kelle jaoks ei ole paljastus sugugi kohustuslik, kuid see ei ole siinkohal niivõrd oluline.

[5] Augustis hakkas mitmes Prantsuse kuurordis kehtima burkiinikeeld, mille ühe tulemusena on nii mõnigi naine mitmekümne euro ulatuses trahvi saanud; kurikuulsaim vahejuhtum toimus Nice’i (Bastille’i päeva veoautorünnaku toimumispaik) rannas, kus politseinikud sundisid burkiini kandva naise lahti riietuma.

[6] Silva, Cristina 2016. ISIS Bans Burqas: Islamic State Deems Hijab A Security Problem In Iraq. – International Business Times, 06.09.

Ott Puumeister on Tartu Ülikooli semiootika osakonna doktorant. Tema uurimistöö teemadeks on võimusemiootika ja biopoliitika ehk kuidas inimese bioloogiline elu saab võimusuhete kehtestamise ning poliitilise kontrolli aluseks.