Merit Valge: miks me usume muinasjuttudesse?

Foto: SCANPIX

Sotsioloog Merit Valge küsib, kuidas seletada meie erakordselt palavat kirge ennustuste, paranormaalse tegevuse ning üleloomulike võimete vastu.

Uskumine traditsioonilistesse paranormaalsetesse nähtustesse on järjekordne näitaja, mille poolest Eesti kuulub Euroopa edetabelite tippu. Peale kõikide ajalehtede edastab horoskoope ka Eesti populaarseim uudistesaade «Reporter».

Tõsielusari «Selgeltnägijate tuleproov» on juba mitu hooaega järjest figureerinud vaadatuimate saadete hulgas. Uue aasta saabudes võib märgata, kuidas meediakanalid lausa upuvad ennustustesse – lehti vallutavad Igor Mangi horoskoop ja Edgari kaardipanekud; tulevikuekspertidena esinevad nii numeroloogid kui maailmalõpu ennustajad.

Nii ei tasu imestada, et ka nõiduslik alternatiivmeditsiin võistleb edukalt teaduslike ravimeetoditega. Eestlased ja teised tublid eestimaalased on küll suhteliselt leiged suhtumises religiooni, ent kuidas seletada meie erakordselt palavat kirge ennustuste, paranormaalse tegevuse ning üleloomulike võimete vastu?

Ateistlike režiimide pärand

Paranormaalsed uskumused jaotatakse laias laastus kahte gruppi – religioossed ja traditsioonilised paranormaalsed uskumused. Esimesse gruppi paigutuvad tõekspidamised, mis on iseloomulikud kristlikule doktriinile – näiteks uskumine Taevasse ja Põrgusse.

Teine grupp hõlmab aga kõiki teisi sündmusi, fenomene ja võimeid, mida peetakse loodusseadustega vastuolus olevaks. Sinna alla kuuluvad näiteks nii meeltevälise tajuga seotud võimed (selgeltnägemine, telepaatia), horoskoobid kui ka maagiline tervendamine.

Euroopa keskmisest mõnevõrra suurem usk traditsioonilistesse paranormaalsetesse nähtustesse on peale Eesti iseloomulik ka teistele postkommunistlikele ühiskondadele. Põhjuseks on arvatud religiooni mahasurumist kommunistlike režiimide poolt, mis asendas kristluse teiste paranormaalsete uskumustega, aga ka näiteks õigusjärgsuse otsimist millestki muust kui riigist.

Alternatiivse «tõe» otsimist (post)totalitaarses riigis võib põhjendada mitut moodi. Eesti-Soome sotsioloog Mikko Lagerspetz nimetab meie hiljutist taasiseseisvumist ka «maailmavaateliseks kriisiks» – see ei raputatud mitte ainult meie poliitilisi ja majanduslikke tõekspidamisi, vaid andis inimestele ka palju uusi võimalusi tõlgendada maailma, mis varemalt oli olnud nii selgelt defineeritud. Polnud enam ühtset ja universaalset tõde ning inimesed pidid informatsiooniküllusest ise üles leidma selle, millesse uskuda.

Kuigi mõned postkommunistlikud ühiskonnad, nagu näiteks Eesti ja Läti, seisavad religioossete uskumuste poolest Euroopa edetabelis viimaste hulgas, ei saa siiski väita, et see on tingitud pelgalt kommunistliku režiimi usuvastasest propagandast.

Sellesama nimekirja tipus asuvad näiteks religiooni suhtes väga kirglikud Rumeenia ja Poola. Seega on ebaloogiline järeldada, et kuulumine ateistlikku idablokki oleks suutnud muuta uskliku meelelaadi ilmalikuks või et see oleks otsustav põhjus, miks traditsiooniliste paranormaalsete uskumuste populaarsus on postkommunistlikes riikides suurem.

Aseaine jumalale

Religioossete tõekspidamiste austamine töötab ebausu suhtes kahte pidi – ühelt poolt on inimesed, kes usuvad jumalat, rohkem altid uskuma ka teisi teaduslikult seletamatuid nähtusi; teisalt aga on sügavalt usklikud ning usku praktiseerivad inimesed vähem vastuvõtlikud teistsuguste nähtuste aktsepteerimisele, sest need võivad minna jumala teenimisega vastuollu.

Seda arusaama illustreerivad hästi näited kahest riigist – Ameerika Ühendriikidest ja Maltalt. Kuigi võrreldes teiste lääneriikidega on nad mõlemad tuntud tugeva religioossuse poolest, erineb nende elanike suhtumine ebausku kardinaalselt.

USA on üks väheseid arenenud maailma riike, kus religioon on nii tugev, et seda kasutatakse endiselt poliitilise mõjuvahendina, ent samas ei ole see kultuurilise ebaühtsuse ega ameerikaliku kergemeelse moraali tõttu enam tugevalt seotud institutsioonide ja karmi usupraktikaga.

Nii käivad ameeriklaste usk jumalasse ja traditsioonilistesse paranormaalsetesse sündmustesse käsikäes ja nende spirituaalne mõtlemine ainult soosib nii müstitsismi kui religiooni populaarsust.

Selle ja paljude teiste mõjurite tulemusena on Ameerika üks ebausklikumaid riike läänemaailmas.
Sellele täielik vastand on aga Malta, kus usuõpetus on kohustuslik ja abielulahutus keelatud ning kus järgitakse rohkem usulisi ettekirjutusi ja rituaale.

Kuna maltalaste moraalinorme ja kombetalitusi dikteerib enam kristlus, millega ebausk vastuollu läheb, on ka viimast Maltal vähem kui paljudes teistes riikides.

Kuidas seostub aga jumala mitteuskumine teiste müstiliste nähtuste austamisega? Jüri Allik oletas hiljuti (Postimees 8.01), et eestlaste seas laialt levinud paranormaalsed uskumused võivad olla seotud meie usuleigusega – inimesed ei soovi uskuda keskset autoriteeti, vaid eelistavad midagi lokaalsemat ning konkreetsemat, olgu selleks siis nõiad, pendlimehed või astroloogid.

Tõepoolest, vastupidiselt religioonile jätavad ennustajad, tervendajad ja imetegijad rohkem ruumi fantaasiale ja valikutele, konkreetsete isikute austamine pakub võimalust end paremini identifitseerida ning leida põhjuseid, miks just seda kindlat nähtust usutakse. Vastupidiselt religiooni terviklikkusele jätab uskumine üksikutesse paranormaalsetesse fenomenidesse inimestele võimaluse mõelda, et nad on ratsionaalsed ega usu millessegi põhjendamatult.

Majanduskriis süvendab

Uskumine selgeltnägijatesse, ennustajatesse, horoskoopidesse ja muusse müstilisse on seotud ka ebastabiilsuse, ebakindluse ja hirmuga tuleviku suhtes. Teadmatus ja hirm suunab inimesi abi otsima kõrgematelt jõududelt ning kontrolli kaotamine olukorra üle paneb lootma mõjurite peale, mis ei sõltu inimesest endast.

Kui mõned ühiskonnad on kultuurilistel põhjustel rohkem altid pöörduma rasketel aegadel jumala poole, siis teised leiavad lohutust traditsioonilistest paranormaalsetest uskumustest. Inglise kirjanik Da­niel Defoe on öelnud, et Londoni suure katku ajal 1665. aastal olid inimesed sõltuvuses prohvetlikest ennustustest, astroloogiast, needustest, unenägudest ja vananaiste tarkustest rohkem kui kunagi varem või hiljem ajaloos.

On ka tõestatud, et Suure Depressiooni ajal 1930. aastatel kasvas Saksamaal paranormaalsete kogemustega seotud teemade arv kõikides perioodilistes väljaannetes, korreleerudes positiivselt palkade ja industriaaltoodangu langemise ning töötuse määra kasvamisega. Samamoodi on ka kunagine kuulus petturist Florida meedium Lamar Keene nentinud kõikide selgeltnägijate teada-tuntud tõde, et kõige rohkem rikkust toovad neile katastroofid, sõjad ja kriisid.

Ehk saab siis ebausu populaarsust põhjendada ka eestlastel selja taga oleva keerulise ajalooga, mille jooksul on tulnud taluda erinevaid võõrvõime, raskeid tingimusi ja ebakindlust tuleviku suhtes. Müstitsismi suurt populaarsust tänapäeva Eestis võiks seostada ka viimastele aastatele iseloomuliku halva ja ebakindla majandusliku olukorraga ning sellest tuleneva hirmuga tuleviku suhtes.

Lisaks lihtsalt ebakindlatele või halbadele majanduslikele tingimustele suurendab ebausku majanduslik ebavõrdsus, mis on Eestis üks Euroopa suurimaid. Suhteline heaolu on inimeste jaoks isegi tähtsam kui objektiivne.

Relatiivne vaesus marginaliseerib halvemal järjel olevaid inimesi, sest raha peetakse üheks tähtsaimaks sotsiaalse positsiooni näitajaks. Eriti kehtib see millegipärast postkommunistlikes riikides.

Marc Suhrcke uuring (2001) näitas, et endisesse kommunismiblokki kuulunud inimeste suhtumine majanduslikku ebavõrdsusesse oma ühiskonnas on oluliselt vastumeelsem kui lääneeurooplaste oma. See erinevus võib olla muidugi tingitud ka sellest, et endise idabloki riigid on majanduslikult märkimisväärselt halvemal järjel ja seetõttu näivad ka erinevused teravamad.

Jääme endaks

Samas, rääkides eestlaste ebausust, oleks lühinägelik alustada põhjuste otsimist eelmise sajandi lõpust – teadupärast on meie rahvas olnud maausuline aegade algusest alates. 13. sajandil hakati küll eestlasi ristiusustama, ent ilmselgelt ei olnud sellega võimalik kaotada meie «paganlikke» kombeid ja rituaale ning siinne rahvas jätkas puude, kivide ja jõgede kummardamist.

«Ebausku» ei suutnud välja juurida Rootsi ülemvõim 17. sajandil Lutheri reformatsiooni laiendades ega ka rahvuslik ärkamine ja hariduse laienemine 19. sajandi teisel poolel.

Hiljutine Nõukogude režiim võitles küll nii religiooni kui ka traditsiooniliste uskumuste vastu, ent sügavalt sisse juurdunud traditsioonilised paranormaalsed uskumused leidsid taasiseseisvudes oma renessansi tänu sõnavabadusele, internetile ja ebakindlale ühiskondlikule olukorrale.

Loomulikult ei ole kohane väita, et eestlased on jäänud truuks oma kindlatele sajanditetagustele dogmadele, ent ometi eelistatakse endiselt ühele kindlale jumalale uskumist erinevatesse paranormaalsetesse sündmustesse. Küllap näitab tulevik, kas jääme «paganateks» Euroopas ka edaspidi.