EAS jagab stardiraha.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Ühest väiksest idust on võrsunud miski, mida väetajast aednik näha ei osanud –suure pettuse kahtlusega taim. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest (EAS) kena kopika saanud nii-öelda maagilise SIM-kaardi arendus, mille takerdumisele Postimees mullu tähelepanu juhtis, on nüüd päädinud kriminaalmenetlusega füüsiliste isikute ja ettevõtte suhtes. Riigiprokuratuuri kahtlustuse järgi ulatub EASilt välja petetud summa enam kahe ja poole miljoni euroni.

Paber kannatab tõepoolest kõike. EASile tehtud taotlustes kirjeldatud igas ilmakaares töötav universaalse ettemaksuga SIM-kaart (MagicSIM) hakkas oma elu elama nagu Tootsi kutsikas, kes pidi omaniku jutu järgi tantsima ja trummi lööma. Hämmastavalt kaua läks aga rahajagajail aega taipamaks, et võib-olla ei pruugi kõik, mis kirja pannakse, tõele vastata ning kutsikas, erinevalt Paunvere loomast, pole isegi loiku teinud.

Idufirmad (inglise keeles start-up) on igapidi ahvatlevad. Just idufirmadest loodetakse nüüdisaja «ajalehepoisist miljonäriks»-lugusid. Mullu investeeriti Eesti start-up-ettevõtetesse kokku 97 miljonit eurot. Sellest ligi kümnendiku moodustas Eesti kapital. Riskantse raha osakaal on siin tegelikult päris suur. Kümnest rahapaigutusest võivad vaid üks-kaks olla niisugused, mida saadab tõepoolest edu. Kuid üks asi on heitlus nelja- või viiekohaliste arengusummade nimel, kõnealune rahaeraldus ulatus ju miljonitesse.

Mida sellest kahetsusväärsest juhtumist järeldada? Idufirmat kui niisugust ei maksa stigmatiseerida. Musti lambaid leidub igas karjas, häid ideid tuleb kahtlemata toetada.

Hämmastavalt kaua läks rahajagajail aega taipamaks, et võib-olla ei pruugi kõik, mis kirja pannakse, tõele vastata.

Õiguskaitseorganid teevad oma tööd nii, nagu nad õigusriigis tegema peavad, ning lõpuks saavad süüdlased teenitud karistuse. Kuid tuleks ka tagada, et niisugused asjad ei korduks. Jah, sooduskelmuste avastamine infotehnoloogia valdkonnas ei ole lihtne, sest pahade kavatsustega taotluste vormistajad suudavad nende üle otsustajaid üle kavaldada. See ei vabasta aga vastutusest. Esmalt tuleb kõnealune juhtum põhjalikult läbi analüüsida.

EASil, aga ka teistel sellesarnastel asutustel, näiteks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametil (PRIA) ning Keskkonnainvesteeringute Keskusel (KIK) tuleb kontrolli palju tõsisemalt panustada. Mida suuremad summad, seda suurem peaks olema kahtlus, ütleb lihtne loogika.

Jääb mulje, et rahajagajail oleks paslik meenutada Pinocchio seiklusi. Muinasjutulised rahapuud kasvavad siiski vaid Lollidemaal. Alati leidub kurikavalaid kasse ja rebaseid, kes maad ja ilmad kokku luuletavad, kuid olulised institutsioonid ei saa olla nagu naiivsed puupoisid, kes on valmis kõike uskuma.