Hanno Ojalo: legendaarne Tehumardi öölahing

Hanno Ojalo Foto: Erakogu

Sõjaajaloolane Hanno Ojalo kirjutab 1944. aastal Saaremaal toimunud Tehumardi öölahingust, mida aastakümneid on ümbritsenud müüdid ja mis tekitab küsimusi tänapäevani.

Kella 20.30 paiku jõudis Tehumardi teeristi ka eelsalgale järgnenud 917. laskurpolgu 1. pataljon. Kuna tee oli ummistatud eelsalga masinaist, jäädi toppama. Milleri ja Karaulnõi väeosade vahel puudus kontakt, kuid nad olid teadlikud omade lähedalolekust ja püüdsid vältida omavahelist ekslikku tulevahetust. Sakslasi Kuressaare poolt nad ei oodanud. Sadas uduvihma ja valitses pimedus.

Üsna pea jõudiski Tehumardi teeristile ka Kuressaare poolt tulev sakslaste kolonn: 67. grenaderirügemendi II pataljoni mehed hauptmann Ritteri juhatusel, kel oli kaasa üks US -päritolu kergetank M3, paar väikest 20-millimeetrist õhutõrje liikursuurtükki Sd. Kfz. 10/4, kaks sõiduautot ja kuus veoautot, mis vedasid kuut kahurit.

Pimedas olid paralleelkolonnides edasi liikunud sakslaste pataljonid lahku läinud ja liikusid Sõrve poole eri teid mööda. Sama rügemendi I pataljon hauptmann Ulrichsi juhatusel oli mingi eelaimduse ajendil poolteist kilomeetrit Järve silla juures enne teeristi maanteelt ära läinud, liikus Sõrve poole piki mereranda viivat teed ja lahingus ei osalenud.

Ja nii sattuski ainult maanteel liikuv sakslaste II pataljon pimeduses kokku samal maanteel seisvate ning maantee ääres külitavate Karaulnõi meestega. Laskurkorpuslased ei pööranud esialgu tulijaile erilist tähelepanu, isegi vabastasid neile teed, kuna ohvitseride teada olid Kuressaare poolt tulemas omad, 7. laskurdiviisi mehed, kes tegelikult oli kusagil Nasva jõe taga. Peale pimeduse takistas nähtavust ka alanud peen uduvihm.

Niimoodi olevat veidi aega edasi liigutud , kuid lõpuks ei pidanud kellegi närvid vastu. Teise versiooni järgi tegi esimese lasu algavas lahingus sakslaste kolonni eesotsas liikunud hauptmann Ritter. Seejärel avavad tule ka tema alluvad.

Major Karaulnõi mehed olid hetkeks ootamatusest rabatud, kuid kogusid end kiiresti ja algaski läbi aegade tuntuks saanud Tehumardi öölahing: arutu tulistamine pimeduses ja käsitsivõitlus arvatava vastasega. Pimedas toimunud võitluses andsid valgust vaid mõned valgustusraketid ja süttinud autod.

Nõukogude ajal ilmunud korpusepoiste mälestustes ning uurimustes on selle lahinguga seoses igasuguseid muinasjutte: sakslasi olevat olnud 2000 meest, nende tankid ja rünnaksuurtükid olevat kiiluna peale tunginud, samuti suurekaliibriliste õhutõrjekuulipildujatega varustatud soomustransportöörid; rääkimata sellistest nüanssidest, kuidas pimeduses üksteise juuste pikkust katsudes sai aru, kes on sakslane ja kes punaarmeelane. Tanke oli Saksa poolel vaid üks USA trofeetank M3. See kerge soomusmasin kaalus 13 tonni ja oli relvastatud 37 mm kahuriga ega olnud Vene tankidele seega üldse tõsiseltvõetav vastane.

Mehi olevat hauptmann Ritteril olnud 360–380, major Karaulnõil, nagu eespool öeldud, 300–430. Sellest hoolimata õnnestus Ritteri meestel Karaulnõi meestest läbi murda, kuid sattudes seejärel Milleri eelsalgale, jäädi juba pikemalt toppama. Eelsalgal oli mäletatavasti 14 tanki ja neli liikursuurtükki ning nendest ei saanud sakslaste masinad üle ega ümber. Milleri mehed kuulsid hämmastusega tagala poolt tulevahetust ja mootorimüra ning kahtlesid endiselt, kas tegu pole mitte seltsimeestega 917. polgust.

On võimalik, et sakslased, olles arvamusel, et on end vaenlasest läbi murdnud, lasid õhku värvilised signaalraketid, et endast Salme positsioonidel istuvatele kamraadidele märku anda. Kuid just see asjaolu (Punaarmees sellist kommet ei olnud) andis Milleri meestele teada, et lähenevad sakslased ja tuleb tuli avada.

Päise päeva ajal oleks raskerelvadega varustatud laskurkorpuslased Ritteri pataljonile veresauna korraldanud, kuid nüüd oli vastane pimedas juba nina all ja algas taas segasevõitu tulevahetus lähidistantsilt ja ka käsitsivõitlus, mis lõppes sakslaste läbimurdega eelsalga positsioonidest kella 12 või 1 paiku öösel vastu 9. oktoobrit. Seega kestis lahing kokku ligi kolm tundi. Sakslased olevat kaotanud ümmarguselt 200 meest – üle poole oma koosseisust. Terveks jäänud sakslased suutsid kaasa võtta oma haavatud kamraadid ja jõuda omadeni Salme küla positsioonidel.

Tõsi, kui Ritter oma mehed üles rivistas, oli 380 mehest alles vaid 160. Kuidas oli lood haavatutega, jääb selgusetuks. Klaus Ritteri enda kinnitusel olnud tema pataljonis enne Tehumardi lahingut kõigest 250 sõjameest.

Kui pärast öist veresauna jälle hommik koitis, lebas Tehumardi külas ja selle lähikonnas mitusada langenut: varasematel andmetel oli neid ligi 400 (lisaks rohkem kui 200 sakslasele ka 180 korpuslast), uuematel andmetel poole vähem.