Pavel Lobkov: valitsus ei aita kedagi, kui inimesed oma õiguste eest ei seisa

Pavel Lobkov Foto: Dožd

Vene teletäht Pavel Lobkov räägib intervjuus Postimehele suu puhtaks HI-viirusest, homofoobiast, abortidest ja õigeusu kirikust.
 

-Läänes on paljud kuulsused ja ühiskonnategelased avalikult tunnistanud, et on HIV-nakkuse kandjad, juhtides sellega probleemile tähelepanu. Ida-Euroopas olete teie aga üks esimestest, kes julges sellest avalikult kõneleda. Kas see otsus tuli teile raskelt?

See otsus sündis tegelikult raskelt. Kuid esiteks tuleb olla aus ja teiseks pole ma kunagi kutsunud kedagi oma eeskuju järgima ega ole ka ise järginud võõraid eeskujusid.

Otsustasin sellest rääkida, et innustada inimesi minema ja tegema analüüse, ning anda oma panus, et sõna «HIV» ei oleks ühiskonnas tabu. Ma ei teinud seda selleks, et teised minu järgi talitaksid – meditsiinilist konfidentsiaalsust tuleb järgida –, kuid üritasin näidata eeskuju, et midagi hirmsat selles pole. Et HI-viiruse kandja on tegelikult nagu iga teine. HIV-positiivsete kohta eksisteerib veel palju vananenud stereotüüpe, et need on kõhnunud olendid aukuvajunud silmade ja laigulise näoga. Nendele stereotüüpidele on hoogu juurde andnud ka tänapäeva kinematograafia, filmid nagu «Philadelphia» või «Dallas Buyers Club». Neid stereotüüpe on võimalik ületada ainult isikliku eeskujuga.

Kui inimesel diagnoositakse HIV, siis näeb ta omaenda näitel, et sellega on võimalik elada, töötada ja tunda end täisväärtusliku inimesena. Kuid selleks on vaja saada regulaarselt ravi.

-Miks te otsustasite just 2015. aasta lõpus teatada, et 2003. aastal diagnoositi teil HIV?

Minu «väljatulek» aitas kolleegidega luua fondi, mis võitleb HIV-positiivsete õiguste eest. Eelkõige tuleb võidelda selle eest, et inimestel oleks ligipääs ravile. Venemaal piirab seda vana nõukogudeaegne sissekirjutussüsteem. Vaatamata sellele, et Vene Föderatsiooni põhiseadus peaks tagama kodanike vaba liikumise ja ühetaolise ligipääsu ravile kõigile kodanikele, on nad faktiliselt siiski kinnistatud sinna, kuhu on sisse kirjutatud. Juhul kui inimene peaks kuhugi kolima – enamasti suurde linna –, teda lihtsalt keeldutakse seal ilma sissekirjutuseta ravimast.

Isegi kui inimene on läbinud kõik kolm olulist staadiumi – teinud analüüsid, saanud diagnoosi ja tahtnud raviga alustada –, teatab riik talle põhimõtteliselt järgmist: «Ma ei anna sulle midagi, mine tagasi sinna, kuhu sa oled sisse kirjutatud, võta ennast seal arvele ja oota oma rohtusid seal.»

Naasta mõnda väikelinna ja ennast seal HIV-positiivsena arvele võtta tähendab enamasti, et sellest saab teada kogu linn. Inimesed ei taha selle peale välja minna ja seetõttu jäävadki sageli ravita. See on viinud ka surmajuhtumiteni. Selleks et neid inimesi aidata ja toetada ning et ravimite saamine muutuks lihtsamaks, asutasimegi selle fondi. Ilma otsustavate sammudeta pole elus võimalik midagi olulist luua.

-Endistes Nõukogude Liidu vabariikides on HI-viirus suur probleem ning mitmes riigis võib rääkida epideemiast. Muuhulgas ka Eestis ja Venemaal, kus uusi nakatunuid tuleb pidevalt juurde. Muuhulgas on meie valitsuste passiivsust taunitud. Mida ikkagi teha, et olukorda leevendada?

Mul on tunne, et väikestes riikides, kus inimesed üksteist tunnevad, eelistatakse oma diagnoosi saladuses hoida. Ka on meie ühiskonnad võrdlemisi konservatiivsed

Mis puudutab valitsuste osa, siis ütlen teile järgmist. Ükski valitsus ei aita mitte kedagi, kuni ei moodustu ühiskondlikke survegruppe, kes selle eest võitleksid. Näite võib tuua Ameerika Ühendriikidest või Prantsusmaalt, kus on suur hulk mitmesuguseid survegruppe, kes võitlevad meditsiiniabi kättesaadavuse nimel.

Ka seal astutakse välja selle eest, et HIVi kandjad või siis muude haiguste all kannatajad saaksid spetsialistide juures kvaliteetset abi. Veel mitte kaua aega tagasi polnud harvad juhtumid, kui HI-viiruse kandjatele keelduti arstiabi osutamast. Nüüd on lääneriikides selle eest ette nähtud karistused, sellised arstid riskivad litsentsi kaotamise ning rahatrahviga.

Sellised õigused ja seadused ei kujune mitte valitsuse heatahtlikkusest, vaid siiski otsese võitluse tulemusel. Olukorda on võimalik muuta ainult pideva – põhimõtteliselt igapäevase – ränga töö tulemusena ning on väga tähtis, et sellesse võitlusesse rakendataks ka meedia.