/nginx/o/2016/08/18/5732275t1h53a4.jpg)
Oluliseks argumendiks, miks kaotada eripensionid, oli prognoos, et rahvastik vananeb, maksumaksjate hulk väheneb ja eripensioni saajate arv suureneb. Eripensionide kaotamisest vabanevad vahendid saaks aga suunata jõustruktuuride personali palkade tõstmiseks, kirjutab riigikogu riigikaitsekomisjoni liige ja erukindral Ants Laaneots (Reformierakond).
Selle aasta septembris otsustas Eesti valitsus kaotada riigisektoris töötavate ametnike eripensionid. Peaminister Taavi Rõivase sõnul on terve rida endisi valitsusi aastaid vaielnud selle reformi üle, kuid tulemusteta. Nüüd on see tähtis otsus vastu võetud.
Valitsuskabineti ettepaneku kohaselt saavad kõik praegu teenistuses olevad prokurörid, politseinikud, piirivalvurid ja kaitseväelased ning ka need, kes astuvad teenistusse kuni 31. detsembrini 2019, eripensioni kehtiva korra järgi. Muudatused puudutavad inimesi, kes asuvad nendel ametikohtadel tööle pärast 1. jaanuari 2020.
Eripension loodi varsti pärast Eesti taasiseseisvumist riigiteenistujate personalipoliitika meetmena, et ergutada inimesi töötama kõrge vastutuse või riskiastmega ametikohtadel. See kujutab endast riigisektoris töötavatele inimestele makstavat pensioni, mis erineb üldise süsteemi järgi makstavast pensionist nii suuruse kui nõuete poolest.
Eripensionid on seejuures oluliselt suuremad tavalisest pensionist. Seda hakkasid saama vabariigi president, riigikogu liikmed, riigikontrolör, õiguskantsler, kohtunikud, prokurörid, kaadrikaitseväelased, piirivalvurid ja politseinikud. Hiljem kaotati eripensionid kohtunikel, õiguskantsleril, riigikogu liikmetel, samuti on kaotatud avaliku teenistuse alusel makstav pensionilisa.
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
Olukorra teeb keerulisemaks asjaolu, et eripensionide maksmine ei toimu ühest keskusest, näiteks sotsiaalministeeriumist, vaid on ministeeriumite vahel hajutatud. See nõuab asutustelt omakorda lisakulutusi ning hägustab eelarve otseste ülesannete täitmiseks ettenähtud kulutuste efektiivsust. Näiteks prokuröri pension tuleb justiitsministeeriumi eelarvest, kaitseväelase pension kaitseministeeriumi eelarvest ning politsei- ja piirivalveametniku pension siseministeeriumi eelarvest.
See tähendab, et mainitud ametiasutuste eelarves on oma pensionifond, mis võimaldab näidata eelarvet oluliselt suuremana, kuid tegelikult vähendab oluliselt selles otseste ülesannete täitmiseks ettenähtud raha. Selline «rehepaplus» on üsna laialt levinud ka mitmes NATO Lääne-Euroopa liikmesriigis, kus mõnel riigil on partneritele suurema kaitse-eelarve demonstreerimiseks sellesse peidetud kuni 30protsendi suurune erusõjaväelastele ja -teenistujatele makstav pensionifond. Teiste sõnadega öeldes on otsesed riigikaitse arendamiseks ette nähtud kulutused oluliselt väiksemad, kui seda näitavad eelarved. Taoliste pettuste üle on korduvalt väljendanud rahulolematust teised NATO liikmesriigid.
Praegu asuvad eripensionid töökoha valiku puhul motivaatorina tähtsuse järjekorras alles kuuendal kohal. Peale selle ei haaku need kogumispensioni kolme samba süsteemiga – paljudel juhtudel saavad isikud nii eripensioni kui ka II samba pensioni, mis koos võivad anda teenistuse ajal saadud palgast isegi suurema summa.
Uuringud on näidanud, et eripensionide saamise võimalus motiveerib inimesi suhteliselt varases eas – alates 50. eluaastast – oma erialaselt töölt lahkuma. Eripensione hakatakse sageli maksma juba 50.-55. eluaastast, samal ajal kui ametlik pensioniiga algab praegu 63. eluaastast ja tõuseb 2026. aastal 65 eluaastani.
Oluliseks argumendiks selle otsuse langetamisel oli prognoos, mille järgi eripensioni saavate inimeste arv suureneb järgnevatel aastatel kiiresti, rahvastik vananeb ning maksumaksjate arv väheneb. Eelmisel aastal sai eripensioni politseist ja piirivalvest 1800 inimest, kaitseväest 750 inimest ja prokuratuurist 21 inimest ning riigi kulud sellele moodustasid 20,285 mln eurot.
Valitsuse tellitud uuringu kohaselt suureneb eripensionäride arv 2034. aastaks politseis 3380ni, kaitseväes 1300ni ja prokuratuuris 84ni. Riigi summaarsed kulud eripensioni väljamaksmisel aga moodustavad praeguse süsteemiga jätkamise puhul 95 mln eurot, mis muutub eelarvele koormavaks. Kusjuures nende kulude kasv jätkub.
Prokuröride keskmine eripension on 1759 eurot, politseiametniku pension 676 eurot ja kaitseväe pension 635 eurot, riskifaktor kahel viimasel ametkonnal on samas oluliselt kõrgem. Nüüd on pensionil eelkõige lühikese staažiga ja seetõttu ka väiksema pensioniga nn kaitseväe taasloojad, see keskmine summa hakkab lähiajal tunduvalt kasvama. Tavaline keskmine vanaduspension on sel aastal 396 eurot ja kasvab järgmisel aastal 417 euroni.
Ei ole kahtlust, et riigi pensionisüsteem vajab korrastamist, kuid tuleb motiveerida alates 2020. aastast jõustruktuuridesse teenistusse tulevaid inimesi. Kaitseväes ja kaitseliidus on sõdurid ja ohvitserid teadlikult valinud kõige ohtlikuma elukutse. Kaitsevägi on sõjalistes missioonides kaotanud 12 sõjameest, ligi 200 on saanud haavata või vigastada. Paljudes NATO ja Euroopa riikides ei ole nn eripensione, kuid riigiteenistujate, sh ka jõustruktuuride pensionid on diferentseeritud vastavalt nende töö spetsiifikale ja arvestades ohtu elule ning tervisele.
Eripensionide kaotamisest vabanevad vahendid saaks suunata jõustruktuuride personali palkade tõstmiseks. Eesti valitsusel on kolm aastat aega selleks, et küsimus põhjalikult ja igakülgselt läbi kaaluda. Tuleb luua selline süsteem, mis jätkuvalt motiveeriks inimeste soovi olla riigiteenistuses ja teenida kaitseväes, Kaitseliidus, Päästeametis, politseis ja piirivalves. Tõhusaks abiks võib siin olla vanarahva tarkus - üheksa korda mõõda, üks kord lõika.
/nginx/o/2015/04/11/3952163t1h450e.jpg)