/nginx/o/2012/10/02/1352684t1h5b4f.jpg)
Arstide lahkumine pole sugugi vaid Eesti probleem. Kogu maailmas on raviarste juba niigi vähe ning nõudlus nende järele USAs ja Ühendkuningriigis on arenevate ja keskmise sissetulekuga maade meditsiinilisi ressursse murdepunktini venitamas, kirjutab G. Richard Olds.
USAs näiteks võib raviarstide puudujääk 2025. aastaks kasvada 95 000ni, mis moodustab täna töötavatest arstidest 43 protsenti.
Kui arste on vähe, pööravad USA ja Ühendkuningriik tühimiku täitmiseks oma pilgu riikidele nagu Filipiinid. Seetõttu aga tekib Filipiinidel omakorda meditsiinitöötajate nappus.
Olukord Aafrikas ei ole parem. Üle 50 protsendi Keenia arstidest praktiseerib praegu välismaal ning rahvastikus on 100 000 inimese kohta vaid 20 raviarsti. Võrdluseks võib tuua, et näiteks Ühendkuningriigis on 100 000 inimese kohta 270 arsti.
Muidugi ei ole selles midagi halba, et arstid välismaal töötamas ja end täiendamas käivad. Vastupidi, eri meditsiinisüsteemides töötamine annab raviarstidele juurde kogemusi ja lisab mitmekülgsust. Põhiprobleemiks on see, et meditsiinitöötajad ja –tudengid lahkuvad massiliselt arengumaadest, et saada väljaõpet riikides nagu USA ja Ühendkuningriik, ega naase enam kunagi oma kogukonda tööle. Lisaks sellele maksavad tudengeid saatvad riigid sageli kas otseselt või kaudselt meditsiinilise hariduse eest, kuid ise sellest kasu ei saa.
Selle trendi pööramiseks peame laskma arstitudengitel õppida maailmatasemel haiglates ning julgustama neid kodumaale tagasi pöörduma. See ei saa olema lihtne – osaliselt seetõttu, et arenenud riikides praktiseerimine on tulusam kui arengumaades ning arstid eelistavad ülekaalukalt praktiseerida riigis, kus nad on saanud oma väljaõppe. Igasugune püüdlus peatada ühesuunalist meditsiinilise ande voolu arengumaadest välja peab neid tegureid arvesse võtma.
Esiteks peaksime tähelepanu pöörama sellele, kus meditsiiniline väljaõpe toimub. Tudengid võiksid prekliinilise koolituse ja osa oma kliinilisest väljaõppest lõpetada oma päritoluriigis, mille järel võiks neile anda võimaluse sooritada ajutine kliiniline praktika näiteks USAs või Ühendkuningriigis.
Residentuur on meditsiinilise väljaõppe protsessi viimane osaks ning sageli pannakse just siis paika arsti eelistatud praktiseerimiskeskkond. Kui arstid arengumaadest lõpetavad residentuuri USAs või Ühendkuningriigis, ei lähe nad sageli koju tagasi. Pigem pakutakse neile ajendit kohale jääda: alaline viisa ja meditsiinialane tegevusluba.
Madala ja keskmise sissetulekuga riigid peaksid pakkuma rohkem residentuuriprogramme ning USA ja Ühendkuningriik, kes osaliselt vastutavad praeguse arstide nõudluse ja puudujäägi eest, võiksid neid aidata rahastamise ja teadmiste jagamisega.
Peame käsitlema ka rahalisi ajendeid, mis esiteks üldse meelitavad jätkusuutmatult suurel hulgal arengumaade arste välismaale. Üks võimalus oleks näiteks kohustada kodumaa valitsuselt meditsiiniliseks väljaõppeks rahastust saanud emigreeruvaid raviarste hüvitama oma õppekulud enne, kui neil lubatakse välismaale tööle minna.
See tingimus oleks rakendatav läbi stipendiumiprogrammi, mis lähtuks põhimõttest: «kui sa ei tule tagasi, siis maksa tagasi». Sellises süsteemis taotleb vähem püsivalt välismaale jääda soovivaid tudengeid valitsuse rahastust ning rohkem raha muutub kättesaadavaks neile tudengitele, kes soovivad jääda tööle oma kodumaale, või näiteks investeerimiseks tervishoiu infrastruktuuri.
Trinidadis ja Tobagos on sellist lähenemist edukalt rakendanud – valitsuse stipendiumi eest peavad välismaal väljaõppe saanud arstid viieks aastaks koju tagasi tulema. USAs toimib selline programm, mis julgustab tudengeid praktiseerima kindlates piirkondades üle kogu riigi.
St. George’i ülikoolis, kus ma olen president ja tegevdirektor, on meil CityDoctors stipendiumiprogramm, milles medkooli õppekulude täies ulatuses hüvitamiseks stipendiumi saavad New York City arstitudengid peavad pärast väljaõppe lõppu naasma vähemalt viieks aastaks praktiseerima New York City riiklikku haiglasüsteemi. Kui nad nii ei tee, peavad nad stipendiumi laenuga sarnaselt tagasi maksma.
Meditsiinilise väljaõppe programmid arengumaades peaksid arvesse võtma ka seda, kuidas nad saaksid tulevasi arste suunata kodumaiste vajaduste täitmiseks. Tudengid on ülekaalukalt pärit rikkama taustaga peredest, mis sageli tähendab, et nad on pärit suurematest linnadest. Rohkem peaks värbama maapiirkondadest, kus puudujääk on sageli suurim, ning väljaõpe peaks toimuma kohtades, kus neid kõige rohkem vaja on. Andekate inimeste varasem tuvastamine ning nende leidmiseks geograafilise ja sotsiaalmajandusliku ulatuse laiendamine aitaks meil suurendada tõenäosust, et tudengid naasevad praktiseerima oma kohalikku kogukonda.
Ülemaailmselt jätkusuutlik meditsiinilise väljaõppe praktika, mis tagab kõigi riikide tervishoiuvajadused, on meile kõigile kasulik. Arengumaadel pole edasiminekuks teist võimalust.
G. Richard Olds on Lääne-India saartel Grenadas St. George’i ülikooli president ja tegevdirektor.