Hanna-Kaisa Lepik: Lääne ja Venemaa kemplemise tulemusel ei pruugi varsti Süüriast midagi alles olla

Hanna-Kaisa Lepik Foto: Eero Vabamägi

Isegi kui hetkeks tundus, et konflikti lahendamisel Süürias on tehtud edusamm, osutus see ülemääraseks optimismiks. Venemaa ja USA leppisid kokku relvarahus, mis algas 12. septembril, kuid mis ei jõudnud kesta nädalatki, sest USA ründas eksikombel Süüria valitsusvägesid, pidades neid Islamiriigi jõududeks, kirjutab rahvusvaheliste suhete magistrant Hanna-Kaisa Lepik.

Loomulikult ei suutnud see argument veenda Süüriat ega Venemaad, kes andsid otsustava vastulöögi ning alustasid ägedaid rünnakuid Aleppo tagasivõitmiseks. Väidetavalt on relvarahu läbikukkumisele järgnenud rünnakud Aleppos Süüria kodusõja ühed veriseimad.

Lisaks sellele rünnati septembri lõpus selgete märgistustega ÜRO abikonvoid, mille tulekust oli teada antud mõlemale poolele. Märgid viitavad, et ründajad olid Vene õhujõud, kuid loomulikult pole keegi süüd omaks võtnud. Juhul kui rünnak oli tahtlik, kvalifitseerub see sõjakuriteona.

ÜRO abikonvoi, mida septembris rünnati. Foto: Scanpix Foto: OMAR HAJ KADOUR/AFP

Eriti ägedalt on Venemaa vastu sõna võtnud Prantsusmaa – välisminister Jean-Marc Ayrault leiab, et viimase kuu rünnakute ränk tase väärib rahvusvahelise õiguse sekkumist. Prantsusmaa presidendi François Hollande’i süüdistuste kohaselt on Venemaa abistanud Süüria valitsusvägesid sõjakuritegudes Süüria kodusõja vältel. Tänu sellele on Putin tühistanud oma visiidi Pariisi.

Ka Suurbritannia ja Saksamaa on Venemaa teemadel üha kriitilisemaid seisukohti võtmas. Endine Briti minister Andrew Mitchell võrdleb Venemaa käitumist Süürias Natsi-Saksamaaga, Boris Johnson aga kutsub üles inimesi minema Londonis Vene saatkonna ette protestima.

Saksamaa välisminister Steinmeier nimetas praegust seisu Venemaa ja USA suhetes ohtlikumaks, kui see oli külma sõja ajal, sest tol ajal oli vähemalt maailm üsna selgelt kahe suurvõimu vahel jaotatud ning olid kindlad piirid, mida ei ületatud. Tänane olukord on palju ettearvamatum. Sellegipoolest elasid inimesed külma sõja ajal pidevas kartuses tuumarünnakute ees, kuid tänapäeval valdab läänemaailma illusioon rahust ja turvalisusest, mida – tõsi küll – viimase aja terrorirünnakud raputada on suutnud.

Kuriteod Süüria kodusõjas

Lääne avalikkus on juba varem nõudnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sekkumist Süüria kodusõjas toimepandud kuritegude uurimisse. Eelnevalt on see üleskutse pigem puudutanud Islamiriiki, keda on süüdistatud genotsiidis jeziidide, kristlaste ja šiiitide vastu. Juba siis kerkis esile rahvusvahelise õiguse jõuetus Lähis-Ida kriisi lahendamisel. Nimelt ei ole Süüria alla kirjutanud Rooma Statuudile, mis tähendab, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul puudub jurisdiktsioon Süürias.

Teoreetiliselt võib küll kohut mõista isikute üle, kellel on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesriigi kodakondsus, näiteks Suurbritannia või Prantsusmaa passiga süürlaste üle, kuid ka see oleks äärmiselt aeganõudev protsess.

Teine variant oleks saada ÜRO Julgeolekunõukogu nõusolek, kuid see on juba eos nurjumisele määratud ettevõtmine. Prantslaste resolutsioon kehtestada relvarahu ja lennukeelutsoon Aleppos sai laupäeval Venemaalt ootuspärase veto. See oli juba viies kord kui Venemaa on oma vetoõigust Süüria küsimustes kasutanud. Niisiis on Vitali Tšurkinil, Venemaa alalisel esindajal ÜRO juures, täiesti õigus nimetades ÜRO Julgeolekunõukogu diplomaatilist tsirkust ajaraiskamiseks. Siit ilmneb ka asjaolu, et ÜRO, mille ülesandeks oli tagada rahvusvaheline rahu pärast Teist maailmasõda, ei ole pädev lahendama 21. sajandi kriise.

Süüria valitsusväed Aleppos. Foto: Scanpix Foto: GEORGE OURFALIAN/AFP

Kes sõdib kellega?

Süüria kodusõda on üle viie aasta väldanud ning lõppu ei ole kuskilt paista. Keeruline on isegi mõista, kes täpselt, mille eest võitleb, sest välisriigid toetavad mitut erinevat osalist, kes tihti ka omavahel sõjajalal on. Tundub, et ainuke, kelle vastu kõik sõdivad, on Islamiriik, kuid isegi ühise vaenlase printsiip ei ole suutnud osalisi ühtsesse leeri koondada.

Lääneriigid koos Türgi ja Saudi-Araabiaga on välistanud koostöö Bashar al-Assadiga, kuid Venemaa toetab truult oma liitlast. Ühesõnaga, keegi ei anna järele – USA väidab, et Assad on süüdi inimõiguste rikkumises, Venemaa teisalt aga, et Assadi režiim on ainuke seaduslik valitsus. Kogu selle jagelemise taustal on Süüriast kujunenud 21. sajandi rängim humanitaarkriis ning tundub, et varsti ei ole sellest riigist enam midagi alles.

Süüria kodusõja varjus on maailmale märkamata jäänud, et sarnased tendentsid ilmnevad ka Jeemenis. Liitlased joonduvad sama mustri järgi nagu Süüria konfliktis, ühel pool Iraan ja Hezbollah – veel ilma Venemaa sõjalise toetuseta, teisel pool Saudi-Araabia, kelle taga ka lääneriigid. Kolmanda olulise tegurina on ka ISIS Jeemenis kanda kinnitanud.

2015. aastal alanud Jeemeni kodusõda on nõudnud juba üle 10 000 inimelu, kuid tõenäoliselt elavneb rahvusvaheline diskussioon Jeemeni teemal, kui konflikt kandub üle piiride. Surve Süüria konflikti lahendada kasvas teatavasti sõjaga kaasneva põgenikekriisi ilmnemisega.