FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Kolumnist Roy Strider kirjutab, et väsitavalt suur osa meie parteide kemplemisest käib tänapäeval mingite ebaoluliste ubinate ümber. Vahatatud võõramaised õunad valijat ei ahvatle.

Minu nüüdseks manalamehest isa käis Edgariga koos koolis. Sõjajärgsed jütsid oma poisteasju toimetamas. Meisterdasid kartulipüssi või tõid metsast granaadi koju, mõtestatud tegevust rüblikutelt oodata oli liig. Edgaril oli kodus õunaaed, mu papsil polnud. Eks siis oli kõigil kitsas.

«Edgar, too ubinaid kooli,» palunud väike papa. Noor Savisaar, mõned klassid tagapool, olla mitu korda lubanud, polnud aga ubinaid toonud. Lõpuks, rääkis isa, olla ta nooremal klutil kõrvad tuliseks teinud. Õunu ikka ei saanudki.

Aga midagi nonde ubinatega ikka eriskummalist lahti oli, miks muidu tegi isa korduvalt nendest juttu sel esimeste sinimustvalgete väljatoomise aastal ja Rahvarinde õitsemise aegu. «Ükskord oled ise maru vend. Lähed sinna Toompeale ja lööd rusika lauale,» rääkis ta mulle. «Ja siis küsid: Edgar, kus õunad on?»

Kibrutasin siis kulmu, piidlesin kõnelejat umbusklikult silmanurgast ja ei mõistnud midagi vastata. Ei teagi, äkki oleks naerma pidanud – mis minul nende ubinatega asja? Jabur ... Palju hiljem tuli see lugu kuidagi meelde ja taipasin, et igasuguste õuntega – kunagi juhtunud tühja-tähjaga – on hoopis poliitikutel ehmatavalt palju pistmist.

Parteid väsitavad valijaid

Väsitavalt suur osa meie parteide kemplemisest käib tänapäeval mingite ebaoluliste ubinate ümber. Kuidas see teisiti olla saakski. Erakondade programmid on juba pikki aegu üksteise pealt suuresti maha viksitud. Poliitikud viksivad samuti oma kolleegide pealt, kuna nii on turvaline.

Ainus häda on enamasti vaid selles, kuidas õigel momendil parima silmamoondustriki või poliitetendusega konkurentidest eristuda – aga ka siin aitab tühja-tähjaga sekeldamine, oma tegemiste mõõdutundetu võimendamine ja poriheit.

Valijad jälle enam väga ei viitsi. Mäng on ammu läbi nähtud, uut ei ole jaksu alustada. Siis jäädaksegi justkui piinlikkust tundes õunajagamisest kõrvale, sest aed on ju umbrohtu mattunud, küla voolab rahvast tühjaks. Milleks veel need õunad? Vaadake, poliitikud, valijad arutlevad praegu umbes nõnda.

«Reform ja kesk on kartelliparteid, nende olemus on üldiselt sama nagu vanal komparteil, vahet ei ole. Ära minnakse sealt ikka peamiselt, «jalad ees», ning sisse astutakse ainult võimu ja hüvede nimel.» Aga õunu on neil tõesti palju...

Siis mõtlevad valijad veel: «Sotsid lubavad uut algust, aga inimesed on neil ju samad, välja arvatud Rahvaliidu komejandi läbi lisandunud Reiljani junkrud. Ja kuna rahvaliitlased ei saa olla sotside lootusrikas uus algus, siis miks needsamad inimesed juba varem uut algust ei teinud? Mida nad seni ootasid?» Sotside õunad on sel korral päris punased, aga väikesevõitu ja tohletamisest vissis.

Roheliste vabatmeeste kavalus või taktika, vastavalt rääkija vaatenurgale, on ühtpidi päris huvitav, teisalt räägib aga selget keelt erakonna enda pingi lühidusest ja partei nõrkusest. Pealegi pole arusaadav, kelle või millist programmi peaksid vabatmehed valituks osutudes ellu viima hakkama.

Nii arutlevad inimesed väikelinnade juuksurisalongides ja külapoodide leti taga. Samas, Rahvaliidust ei räägita üldse, sest nende pakutav ei tundu enam naljakas ega usutav. Lutsulikult mahlakas huumor on säältpoolt kokku kuivanud.

«Meil polegi enam kedagi valida,» kõnelevad inimesed ehmunult ja tõmbuvad parteide reklaamplakatitest möödudes kühmu.

Vahatatud võõramaise õuna moodi säravad plakatid mõõdavad mööduvaid valijaid lahke naeratusega. Õnneks on nendel kujutatud poliitrahva retušeeritud näod oma kosmeetilises täiuslikkuses nii võltsid, et praeguses raskes majandusolukorras sehkendav valija neid osta ei söanda – liiga ilus on!

Samas, päris tühja pole reklaamimeistrite vaev ju jooksnud.

Valimisvanker siiski veereb, jagatakse pastakaid, lubadusi ja jälle saavad tööd ning sõna meie armastatud poliitspetsialistid. Lugesin äsja ajalehest, kuidas politoloogid taas tõsimeeli analüüsisid valimislubadusi. Keegi ei naernud! Keskerakonnal oli kõige parem olnud – «Aitab!» (hinnatõusust ja tööpuudusest ja kõigest halvast). Kuidas seda paradiisisarnast õunaaeda saavutada, seda valija muidugi teada ei saa.

Ainus huvitav tähelepanek Keskerakonna kampaania juures on nende varastamine hispaaniakeelsetelt anarhistidelt. ¡No pasaran! (’ei lähe läbi’) oli Hispaania kodusõja fašismivastane slogan. ¡Ya basta! (’aitab, kõrini’) on zapatistide aktuaalne hüüdlause.

Imelik, anarhistid on ju vasakpoolsed, teie aga liberaalidest paremtsentristid? Keskerakond on ju Reformierakonnaga koos Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühenduses? Ah, õige jah, nüüd pidid kesknoored ju ka lausa punkarid olema...

Reformilt jälle kinnitus, et võib kindel olla. No kindel on vaid maksud ja surm ning Eestis ka see, et teie võimult vabatahtlikult ei lahku. Sotside uuest algusest oli juba eespool juttu. IRL üritab sel korral inimesi lihtsalt natukese rahaga ära osta. Miks mitte – juba sääl vanade hääde kampsunite hulgas tooni andva valju korraga Res Publica alguskampaania ajal loositi valijate vahel pesumasinaid välja.

Ajavadki valima

Kõige huvitavam sündmus 2011. aasta riigikogu valimistel ongi vast lindiskandaal nr 2. Vaevalt sellele midagi värvikamat järgneb. Oli omamoodi haaravgi meelelahutus, mis kinnitas veel kord vana teadmist, et kui sõnnik ventilaatorisse visata, siis pihta saavad kõik.

Muidugi on Venemaalt raha küsimine (eriti Eesti ajaloolise mälu kontekstis) pentsik, ebatark ja kinnitab veel kord kuvandit Keskerakonnast kui niinimetatud Kremli-meelsetest. Samas pole kahtlust, et skandaal seostub valimistega, seostub Keskerakonna vastastega ja jätab igast suunast vaadates õhku lubamatult palju küsimärke.

Pole häda, Edgari õuntest on räägitud kogu taasiseseisvumisejärgse aja jooksul. Poliitiline kemplus on järjest jaburamaks muutunud.

Valimiste labastamine ajabki Eestimaa inimesed nüüd valima. Uskumatult palju valitakse jalgadega – jäetakse sobimatu süsteem kõrvale, selja taha. Sest võite kindel olla, aitab! Valijale meeldib uus algus, vabad inimesed ja inimväärsed toetused ... kusagil mujal.

Jäävad siis ikkagi vabatmehed ja üksikkandidaadid? Nemad ehk ei manipuleeri, ei puista võimu nimel puru silma, ei pea rahvast lolliks? Võib-olla. Kuid üksikkandidaatide ja vabameeste poolt tahaks valima minna siis, kui neid on palju rohkem parteide nimekirjadesse pressinud õunameestest.

Mulle meeldiks rahva esindusorgan, mis koosneks 101 sõltumatust ja retušeerimata delegaadist, kes sinna tõepoolest oma kodukohtade ringkondade või kogukondade poolt on saadetud.

Selle loo kirjutamise ajal helises telefon. Üks poliitik helistas. «Kujutad ette, olen siin praegu (X) linna peaväljakul ning jagan oma valimisreklaame. Tead, uskumatu! Inimesed ei tunne mind ära! Mida teha?» Tahtsin teda kuidagi aidata aga ei mõistnudki midagi ... õõõ ...ütelda.