Rein Veidemann

FOTO: Peeter Langovits

Inimeseks saamine oli kõigepealt vabanemine kummargil olekust. Homo sapiens’i ja tema vahetute eellaste päritoluteed kujutatakse reana, kus nelja jäset võrdselt kasutavatest inimahvidest saab ühel ajal kahel jalal kõndiv olend.

Tellijale

Tema selgroog omandab viiulivõtme kuju; ta kätest saavad tööriistad ja tööriistade valmistajad, mingil hetkel sotsiaalse suhtlemise (žestidest embamise või tõukamiseni) vahendid ja siis juba kunstniku käed (koopamaalingutest kirjani). Püstiasendiga kaasneb kõneorgani areng. Nii jõuab ta keele ja kõneni. Ta mitte ainult ei aisti ega tunne, nüüd on tal ka teadvus ja eneseteadvus. Kõik need kokku teevadki temast mõistusliku (resp targa) olendi.

Kui ta nüüd uuesti kummardab, teeb ta seda eesmärgipäraselt. Ta hangib toitu korilasena või harib maad, nii et piht kange. See on küürutamine. Ja nõnda on tänapäevani nii, et üks osa meie kummardamisest on küürutamine. See, füsioloogilise elu tagamiseks vajalik kehaasend (meile lähim on muidugi sirbiga viljalõikus ja kartulivõtt, aga tohutul hulgal inimkonnast riisitaimede istutamine) võtab metafoori kuju üht tüüpi inimestevahelise suhtlemise kirjeldamisel. Küürutamine on eneseuhkuse ja väärikuse vastand. Eks me kõik tea ju seda uuemat rahvalaulu matsist, kes alati on tubli mees, ei kummardu saksa ees ega tõmba küüru selga.