Kaire Uusen

FOTO: Erakogu

Eestlastena armastame kiita oma praegusaja staare ja saavutusi, kuid hoopis sagedamini toovad välismaalastele äratundmisrõõmu Eesti minevikust pärit kuulsused, keda paljud meist õieti ei teagi või on ainult ähmaselt kuulnud.

Tellijale

Paar aastat tagasi pidin ootama lennujaamas välismaalast, kes tuli Eestisse esimest korda. Ei noor ega vana, nii umbes neljakümne ringis, aga maailmas palju ringi rännanud ja palju näinud, taustalt kultuuriinimene. Ta oli siiralt üllatunud, et Skype on eestlaste leiutis, sest tema peab seda siiani rootslaste ja taanlaste omaks, ta ei teadnud enne Eestisse tulekut president Ilvest ega Kalevipoega.

Kuid esimene nimi, mida ta ise mulle Eestiga seoses mainis ja mille peale ta lausa põlema läks, oli Louis Kahn – siin sündinud maailmakuulus arhitekt, mees, kes muutis maailma. «Oo, ta on minu suur eeskuju, mõtleks, et selline kuulsus oli eestlane.» Ma ei julgenud talle öelda, et kui teha Eestis tänavaküsitlus, poleks suur osa vist Kahnist kuulnud, ainult kunstnikud, pedagoogid, kultuuriinimesed oskaksid temaga seda teadmisrõõmu jagada. Samuti jätsin targu ütlemata, et teeme siiani siin sündinud ja kasvanud inimeste puhul väga rangelt vahet, kes on eestlane ja mitte.