/nginx/o/2024/01/11/15825323t1h25cb.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2124257t1hc127.jpg)
Värskele Eestis tehtud uuringule tuginedes kirjutab psühholoog Avo-Rein Tereping, et lastega inimesed on õnnelikumad lastetutest, õnnetunne on seotud laste arvuga ja kõige õnnelikumaks peavad ennast need, kes on lapsehoolduspuhkusel.
Avo-Rein Tereping: lapsed toovad õnne (11)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hea on elada õnnelike inimeste keskel. Nad enamasti naeratavad, ei ütle teile pahasti, ei tee teile tünga, tõenäoliselt on niisuguses seltskonnas elugi turvalisem. Ei hakka ju õnnelik naaber üleaedse haukuvat koera kimbutama või karjuvate laste peale pahandama või konna teie postkasti toppima. Õnnetunne on nakkav – tusatujugi taandub õnnelike inimeste seltskonnas. Õnnelike inimeste riik on stabiilsem ja vaevalt hakataks seal hauduma plaane, kuidas naaber oma võimu alla saada. Sestap on maailmas viimastel aastatel püütud leida, millest sõltub õnnelikkus.
/nginx/o/2016/10/12/5946157t1hf545.png)
ÜRO Peaassamblee 2011. aastal vastuvõetud resolutsioonis kutsuti riike üles inimeste õnnelikkust mõõtma ja 2012. aastal ilmus esimene maailma õnnelikkuse raport. Sellest ajast on tehtud iga-aastasi mõõtmisi ning Eesti on käesoleva aasta arvestuses 157 riigi hulgas auväärt 72. kohal. Riigi õnneindeksi arvutamisel kasutatakse koondhinnangut mitmest komponendist: SKT elaniku kohta, korruptsiooni tajumine, sotsiaalne toetus, vabadus ise oma elu määrata, tervena elatud aastad jne. Seda võiks pidada üheks riigi arengu põhiliseks indikaatoriks ja näiteks Bhutanis kasutatakse senise sisemajanduse kogutoodangu asemel rahvusliku õnne indeksit.
Kui õnnelikuna tunneb ennast üksikisik, sõltub üsna paljudest asjaoludest ning riigi kõrge koht rahvusvahelises tabelis ei tähenda kogunisti, et kõik selle riigi kodanikud tunneksid end õnnelikumana madalama hindega naabrist. Näiteks Soome on rahvusvahelises õnnelikkuse indeksi tabelis viiendal kohal, ent kui võrrelda enesetappude arvu 100 000 elaniku kohta meil ja põhjanaabrite juures, oleme Soomega pea samal tasemel. Kuid suitsiidi sooritanuid ei saa kindlasti pidada õnnelikeks inimesteks! Jaapan, Belgia ja Lõuna-Korea on suitsiidide arvu poolest 100 000 elaniku kohta Eestist isegi ees, kuid ka õnnelikkuse indeksi poolest edastavad nad Eestit. See on üks õnnelikkuse paradoksidest.
Millest veel peale rahvusvaheliseks mõõdupuuks võetud näitajate võiks inimese isiklik hinnang oma õnnelikkusele sõltuda? Mitu uuringut kinnitab tugevat seost inimese sotsiaalsete suhetega, eriti lähedaste suhetega. Näiteks mitmes riigis tehtud uuringud kinnitavad, et abielus olevad inimesed tunnevad end õnnelikumana võrreldes vallalistega.
Kuidas on asjad Eestis? Mõttekoda Ühiskonnauuringute Instituut koos Turu-uuringute ASiga küsitles augustis ja septembris 1643 Eesti elanikku (juhuvalim). Muuhulgas küsiti ka, kui õnnelikuna tunneb ennast vastaja. Selleks paluti tal hinnata hulka isiklikku õnnetunnet puudutavaid väiteid seitsmepalliskaalal (sama küsimustikku kasutatakse ka teistes riikides õnnelikkuse uuringutes).
Eri perekonnaseisuga vastajatest arvasid ennast olevat kõige õnnelikumad abielus (või vabaabielus) inimesed. See tulemus langeb kokku ka mujal tehtud uuringutega. Kõige vähem õnnelikud olid lahutatud ja lesed. Tõepoolest, isiklikku õnnetunnet mõjutavad tugevasti inimese lähisuhted.
/nginx/o/2016/10/11/5945561t1h5d09.jpg)
Ühe üsna aimatava tulemusena selgus, et lastetud on vähem õnnelikud kui need, kellel on lapsi. See seos oli ühesugune eri sissetulekuga inimestel, st nii väikese kui ka suure sissetulekuga inimestel oli õnnetunde ja laste vahel seos – tähelepanuväärne on see, et õnnelikkuse hinnang kasvas laste arvuga.
/nginx/o/2016/10/11/5945563t1he1a1.jpg)
Õnnelikkuse tajumine on seotud ka inimese tööstaatusega. Et töötusega kaasneb stress ja enesehinnangu langus, on teada varasematest uuringutest. Töötu staatus mõjutab isiklikku õnnetunnet. Seda kinnitas ka käesolev uuring: kõige vähem õnnelikuna tunnevad ennast töötud ja töövõimetuspensionärid. Töötavad üliõpilased tunnevad ennast õnnelikumana kui üliõpilased, kes ei tööta. Kuid üllatav oli see, et kõige õnnelikumana tunnevad ennast need, kes naudivad lapsehoolduspuhkust ja kes on kodused muudel põhjustel. Sellesse gruppi kuulusid mõne erandiga naised.
/nginx/o/2016/10/11/5946107t1he9dc.jpg)
Õnnelikkusel pole seos mitte ainult tööstaatusega, vaid ka sellega, mis tüüpi ettevõttes inimene tegutseb. Nimelt tunnevad ennast kõige õnnelikumana riigi- ja omavalitsusasutustest palka saavad töötajad. Eraettevõtete palgatöötajad on veidi vähem õnnelikud ja kõige vähem tajuvad õnnetunnet eraettevõtjad. Ka vabakutselised ja FIEd on üsna õnnelikud, kuid siiski vähem kui riigi- ja omavalitsusasutustest palgasaajad.
/nginx/o/2016/10/11/5945573t1h2506.jpg)
Meie äsjavalitud presidendil on neli last. Käesoleva uuringu valguses on tegu keskmisest õnnelikuma inimesega. Kuid õnnelikumad on ka enesekindlamad ja stabiilsemad. Sestap annavad näiteks USA valijad oma hääle meelsamini neile valitavatele kohtadele pürgijatele, kes on abielus ja kel on ka lapsi. Loogika on lihtne: kui sa suudad hakkama saada oma pere ja lastega, siis on suurem tõenäosus, et suudad seda ka riigiametis.
Kokkuvõtteks:
- Lastega inimesed on õnnelikumad lastetutest. Õnnelikkus on seotud laste arvuga.
- Kõige õnnelikumaks peavad ennast need, kes on lapsehoolduspuhkusel. Õnnelikum on inimene, kes saab paremini rahuldada oma vajadusi. Kuna lapsehoolduspuhkusel on valdavalt naised, siis kinnitab see arvamust, et laste eest hoolitsemine on nende jaoks eneseteostus – vastupidiselt mõne aktivisti arvamusele, et lastega kodus olemine ei võimalda naisel ennast teostada.
- Abielus (või vabaabielus) inimesed on õnnelikumad vallalistest ja lahutatutest.
- Töötavad üliõpilased on õnnelikumad mittetöötavatest.