Heido Ots presidendi nime käänamisest: keiser pole keelemehest kõrgemal

Heido Ots Foto: Postimees.ee

See Konstanzi kirikukogul keiser Sigismundi (kes ütles, et tal keisrina on õigus skisma-sõna kasutades keelereegleid ümber teha) hurjutamiseks 602 aastat tagasi öeldud ja maksiimiks muutunud lause tuleb igale mõtlevale kodanikule meelde, kui ta hakkab küsima etoloogi kombel: miks olendid vahel niimoodi, kaljukindlana näivate tavade ja reeglite ning esmapilgul oma huvidegi vastaselt käituvad? Mis «olendid»? Antud juhul igati silmapaistvad homo sapiens’id.

Nt kirjanik ja president Lennart Meri. Kirjanik Merega grammatilisi probleeme ei olnud, kuid presidendiga need tekkisid. Täpsemalt, pärast sellesse rolli jõudmist hakkas president oma alamatelt nõudma, et tema nime käänataks nagu Muri oma. (Ega teistelt saanudki nõuda ja nt soomlased ei allunud sellele nõudele kunagi.)

Vastupidi levinud arvamusele, et põhjuseks pidi olema sõbrunemine sellenimelise koeraga, arvan, et põhjus oli keerulisem.

Meri oma tähtsusest teadliku ja ühtlasi keeletundliku inimesena võis muretseda tema auks tulevikus nimetatavatele objektidele kantava teksti rahvusvahelise mõistetavuse pärast. Nt kui hoonel on tekst LENNART MERI LENNUJAAM, siis välismaalasele on pärisnimeline osa selge, üldnimega pole probleemi, see leitakse reisivestmikust nagunii. (Olnuks … MERE …, võinuks võõral tekkida küsimus, kas ta on õiges kohas.)

Teiselt poolt, kui eestlasi poleks enne harjutatud meie tseesari nime üleviimisega Muri-tüüpi, siis ta ei tajuks MERI omastavana ega seetõttu kogu nimetust eestikeelsena – see läheks siis ühte ritta prahi ehk matskaupmehekeel­sete KOLUMBUS KRUIIS- või CHRYSOSTOMOS REISID-tüüpi ebanimetustega. Niisiis, oletan, pidi Muri-tüüp olema lahendus nii võõrastele kui ka omadele.