Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875624t1h2e85.jpg)
/nginx/o/2016/09/30/5903279t1h9b43.jpg)
Pikale läinud segadusel ja seletamisel vastse presidendi nime ümber on ehk ka hea külg. Võib-olla on mõnigi eestlane püüdnud seepeale meelde tuletada, kas tema emakeeles ei käi asi mitte nõnda, et nimesid käänatakse nagu sõnu. Muidugi käib. Niimoodi ütleb põhireegel.
Perekonnanimede käänamise üle on vaieldud juba tubli sada aastat ja miks peaksime praegugi peatuma. Peale põhireegli on veel reegleid, täpsustusi, rohkem või vähem rangeid soovitusi, ja kes tahab asjast selget pilti saada, otsib riiulist või internetist üles «Eesti keele käsiraamatu», loeb vastava peatüki läbi ja kujundab oma arvamuse. Oma arutluses refereerin veidi seda õigekeelsusallikat.
Nagu teame, paljude eesti sõnade käänamisel tüvi muutub, vahel ei jää nimetavalisest kujust järele ühtki häälikut. Kui omastav erineb nimetavast palju, soovitatakse nime käänata mõne muu sõna eeskujul, näiteks nime Süda nagu sõna ema (Süda : Süda), nime Ranne nagu sõna ratsu (Ranne : Ranne).