Ene Ergma

FOTO: Margus Ansu

Kümme aastat tagasi valiti paljude poliitikute ja loomingulise intelligentsi suureks rõõmuks Eesti Vabariigi presidendiks härra Ilves. Ma ei jaganud seda suurt rõõmu, kuna tunnetasin, et Ilvesel pole sisu, et olla president Eesti rahvale. Kuid olen austanud enamuse valikuid ja lootsin, et eksin, kirjutab akadeemik ja endine poliitik Ene Ergma.

Minul paluti avaldada arvamust selle kohta, mis võiks jääda president Ilvese kümnest valitsemisaastast ajalukku.

Ajalugu on karm tõelisus ja seda ei saa hinnata tänase päeva või ajahetke tasemel. On ju tohutult tuntud inimesi, kelle teod aja möödudes kaovad, nagu jookseb vesi läbi sõrmede. Kas president Ilvese teod jõuavad maailma ajalukku? Kahtlen. Arvan, et kogu Eesti rahvas võiks jõuda 20. sajandi maailma ajaloo raamatusse oma kahe iseseisvuse saagaga. Ja usun, et maailma muusikaajalukku kuulub kindlasti maestro Arvo Pärt.

Kuid on olemas Eesti enda ajalugu ja seal on kindlasti president Ilvesel koht olemas – see on iseenesest mõistetav.

Olen paljudega nõus, et president Ilves ei suutnud teha end mõistetavaks enamikule Eesti inimestele.

Aga viskame pilgu kümne aasta tagusesse aega.

2007 Pronkspoiss, 2008 Gruusia sõda, 2008–2009 finants- ja majanduskriis, Silvergate ja Jääkelder, Ukraina kriis. N-ö abielukriise ma ei soovi arutada, kuna ka presidendil on õigus olla inimene koos oma heade ja halbade omadustega. Minu jaoks eksisteerib piir, millest ei tohiks üle astuda mitte keegi, kellel on soov oma nina teise inimese eraellu toppida. Loomulikult, kui just osalised ise ei armasta oma eraelu publiku ette tassida...

2007. aasta pronksiöös ei olnud Ilvese roll nähtav, kuid minu jaoks oli väga tugev märk, et temast sai tõsine eestkõneleja küberjulgeoleku küsimustes, kes tõstis selle teema maailmas tõsisele tasemele. Ma ise püüdsin vahetult pärast pronksiööd ja sellele järgnenud küberrünnakuid seda tõelist 21. sajandi mittetraditsioonilist hädaohtu tõstatada Euroopa parlamentide spiikrite konverentsil 2007. aasta Bratislavas, kuid kahjuks vähendasid lühike esinemisaeg (umbes 3 minutit) ja probleemi tõsiduse täielik mittemõistmine minu soovi sellega tegeleda. President Ilves suutis selle barjääri ületada. Tänu talle!

2008. aasta – Gruusia sõja teemal oli president Ilves oli üks aktiivsemaid Baltimaade presidente, kes seda probleemi päevakorral hoidis. Kahjuks saavutas Venemaa osaliselt oma eesmärgid, okupeerides Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, kuid arvan, et  just endiste Nõukogude bloki maade presidentide aktiivne tegevus ei võimaldanud president Putinil täielikult saavutada oma eesmärki – hävitada Gruusias demokraatia alged ja nende püüdlused saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.

2009–2010 finants- ja majanduskriisi ajal oli põhiline raskus Eesti valitsusel ja parlamendil.

Silvergate´ile (2012) järgnenud Jääkelder oli üldiselt kaunis hädine tegevus, mis lõppude lõpuks ka hääbus.

Ja siis kõige tõsisem kriisikolle, mis hõõgus juba pikka aega – Ukraina. Arvan, et ka siin on president Ilves teinud head tööd.

Ülejäänud tegevus on ju väga täpselt raamistatud Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Vabariigi Presidendi seadusega.

Olen paljude nendega nõus, kes ütlevad, et president Ilves ei suutnud teha end mõistetavaks enamikule Eesti inimestele. Arvan, et selle põhjuseks oli tema arrogantsus inimeste suhtes, kes elasid siin Eestis nõukogude võimu ajal. Kõige teravamalt tunnetasin seda president Ilvese suhtumises 20. Augusti Klubi liikmetesse (need inimesed, kes 20. augustil 1991 hääletasid Ülemnõukogus Eesti iseseisvuse taastamise poolt), kelle hulgas tõepoolest oli inimesi, kes olid komparteis kõrgetel kohtadel, ent kui Eestil tekkis võimalus lahkuda Nõukogude Liidust, oli enamik neist selle sammu poolt – s.t vaba Eesti poolt.

Kuid veel kord: laskem ajal tegutseda, sest võib-olla aastaid hiljem vaatame paljudele asjadele hoopis teisiti.

Aitäh, president Ilves!