Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Taavi Minnik: idaeurooplane ootab isa ehk homo soveticus’e viimne ohe

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Taavi Minnik. | FOTO: Erik Prozes

Möödunud nädalal sain pärast arvamusloo «Vanake Kupce lahkumine» avaldamist erinevat laadi tagasisidet, nii positiivset kui ka negatiivset. Viimase puhul oli kõige üllatavam Toomas Hendrik Ilvese ja Arnold Rüütli kaitsele viskunud vanemate prouade (ja ka mõne härra) raevukas reaktsioon – nad helistasid ja kirjutasid, et oma nördimusest teada anda.

Nende reageeringu juures mängisid rolli erinevad faktorid, alates huumorimeele puudumisest (paljud pole võimelised mõistma ei sarkasmi ega irooniat ning vananedes nõrgeneb inimeste huumoritaju paraku veelgi) kuni selleni, mida võib täheldada paljudes postkommunistlikes Ida- ja Kesk-Euroopa maades ning mida on kunagi kirjeldanud psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud. Eksisteerib väga tugev juhifiguuri identifikatsioon: juht kui isa. Paljude jaoks sobitub just riigipea sellesse rolli. Olgu selleks Päts, Rüütel või Ilves. Ja otseloomulikult ei tohi isa kritiseerida.

Sellises samasuses on ühtlasi tugev seksuaalne komponent, millele näivad olevat vastuvõtlikud naisterahvad erinevates vanuserühmades. Ja erinevates riikides. 2009. aastal ostsid just eelkõige naised Moskovski Komsomoletsi kogu tiraaži kohe hommikul ära, kuna lehe esikaanel oli palja ülakehaga Vladimir Putin. Venemaa 64-aastase juhi seksapiilsuse kummardamine sealses ühiskonnas on äärmuslik näide, kuid tugev ja enesekindel liider ilusas ülikonnas või šiki kikilipsuga tekitab imetlust ning alateadlikku seksuaalset tõmmet mujalgi.

Viimastel Eesti presidendivalimistel kõlas meedias ühe ja teise arvamusliidri mõte, et valitav president võiks olla terve eesti rahva isa või ema. Kersti Kaljulaidil on suurepärased eeldused heaks presidendiks saada. Kuid absurdne isa või ema ootuse tagant õhutamine toob tulevikus paratamatult kaasa pettumuse. President ei pea olema isa ega ema ning jäägu minevikku ajad, mil elati mõisnikust isa eestkoste all suurperedena või kui režiim kultiveeris teadlikult juhi isakuju.

Ida- ja Kesk-Euroopas oleks tegelikult viimane aeg minevikul minna lasta. Õiglast, aga vajadusel ka karmi isa taga igatsev kunagine homo soveticus näib tänapäeval juba arhailise rudimendina ning pole vahet, kas selle seltskonna esindajatele meeldis kunagi kommunistlik režiim või mitte, ta on praegu üks osa selle arhailisest pärandist.

Just see homo soveticus’e jäänuk hääletab Ida- ja Kesk-Euroopas nüüd aktiivselt kohalike maavillaste Trumpi-teisendite poolt ning see on viinud juba oma nukrate tagajärgedeni: Poolas on võimul putinliku Ühtse Venemaa kohalik kaksikvend Õigus ja Õiglus, Ungaris on aga mindud nii kaugele, et asutud sulgema valitsuse suhtes kriitilisi seisukohti väljendanud väljaandeid.

On vaid üks lootus autoritarismi ja totalitarismi taagast vabaneda: põlvkondade vahetus. Loodetavasti leiab see väikestes ning maailmale avatud Ida-ja Kesk-Euroopa maades aset kiiresti ja valutult.

Tagasi üles