Marju Lauristin

FOTO: Liis Treimann

Toomas Hendrik Ilves küll hälbis aegajalt rahva ootustest, ent usutavasti ei jää tema presidendiaega iseloomustama mitte pettumused vaid edukad pingutused, kirjutab sotsiaalteadlane ja Euroopa Parlamendi liige Marju Lauristin (SDE).

Kümme aastat on Eesti Vabariigi taasiseseisvuse ajast kaks viiendikku. Sellesse aega kuuluvad nii pronksiöö trauma, majanduskriis ja sellest toibumine, euro tulek ja e-Eesti tähelend, Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevnemine NATO küberkaitse keskuse asupaigana, Eesti poliitilist eliiti raputanud usalduskriis ja selle päädimine Jääkeldris, Eesti rahva ühishingamine laulupeol, raevukas võitlus kooseluseaduse ümber, Roosiaia muutumine presidendi ja kultuurirahva mõnusaks kohtumispaigaks, THI fänniklubi kasv Twitteris kui ka Eesti presidendi tõus Euroopa digitaalarengu arvamusliidriks. Selles ajast on võimalik kirjutada isikudraamat ja rokkooperit, aga siin on ainest ka ühe väikese rahva enesest suuremaks kasvamise kangelasloole.

Igatahes jääb Toomas Hendrik Ilves Eesti poliitilisse ajalukku kui intellektuaalne riigijuht, vankumatu sallivuse rüütel, kes järgis järjekindlalt Jakob Hurda põhimõtet väikese rahva vaimult suureks saamisest. Kuigi ta selles püüdes ka aeg-ajalt hälbis rahva ootustest, ei jää tema presidendiaega usutavasti iseloomustama mitte pettumuse virvendused, vaid pigem tema edukad pingutused hoida Eesti arenguambitsioone Euroopa keskmisest kõrgemal.

Ilves läheb Eesti presidenditoolilt ära maailmapoliitikuna, kellele oleks võimetekohane nii Euroopa Nõukogu presidendi kui ka NATO peasekretäri roll. Tema kikilips on tõusnud eesti folkloori tähistaevasse, nii et kui poistekoorid alustavad hoogsat kikilipsulaulu, hõljub lauluväljaku kohal Ilvese veidi häbelik ja hämmeldunud naeratus.