Kirjanike pöördumine sõna- ja väljendusvabaduse toetuseks

Kaur Kender raamatuga "Untitled 12". Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Kaur Kenderi kriminaalmenetlusega on tänaseks jõutud faasi, kus kirjanikku ootab ees lähetus psühhiaatriakliinikusse. Tallinna ringkonnakohus ei rahuldanud Kaur Kenderi kaitsja taotlust tühistada Harju maakohtu hiljutine otsus Kenderi psühhiaatrilise sundekspertiisi kohta. Kenderi advokaat esitas põhjendatud taotluse riigikohtule, et ringkonnakohtu otsus omakorda läbi vaadataks. Tänaseks on riigikohus teatanud, et ei võta kaebust menetlusse.

Usume kohtuvõimu sõltumatusse Eestis, sõltumatus aga ei ole otseses seoses kohtuotsuste sisulise kvaliteedi või informeeritusega. Ametnik võib olla aus ja kitsarinnaline, nii nagu ta võib olla ühtaegu erudeeritud ja korrumpeerunud. Kirjanike loometeedel võib kõrvu vaieldamatute õnnestumistega ette tulla ka õnnetuid möödapanekuid. Küsimus on selles, kas me täna, 25 aastat pärast Nõukogude Eesti lõppu, tõesti soovime, et kirjanduse headuse üle peetakse kohut kellegi teise kui publiku poolt? Ja kas on aktsepteeritav, et kirjanik provokatiivse teksti pärast, millel puuduvad kuritegelikud taotlused, psühhiaatriakliinikusse suunatakse?

«Untitled 12» üle puhkenud mõttevahetus on üks sellistest, mille puhul pole ühelgi osapoolel võimalik targana näida ega midagi võita. Sel kevadel viibisid kohtusaalis tunnistajatena kultuuriasjatundjad, kes kõik kinnitasid teksti kuulumist hälbekultuuri näidete hulka. Eksperdid andsid kohtule ülevaate hälbekunsti ajalooliselt väljakujunenud vormidest ja piiridest lääne kultuuriruumis. Need piirid on võimaldanud markii de Sade’i jõudmist Penguin Classicsi autorite sarja kõrvuti Shakespeare’i ja Walter Scott’iga. Sellest hoolimata on Eesti Vabariigi ametnikud kultuurilist fenomeni käsitamas meditsiinilise probleemina.

Tõdemus, et «kunstnik eksis», on tüüpiline reaktsioon transgressiivsele kunstiaktile, sellised aktid tekitavad alati avalikku arutelu. Kindlasti vajab lahkamist, miks on avangardne kunst nihilistlikuks muutunud. Et need arutelud toimuvad kohtus ja suletud uste taga, on ühiskonna ebaküpsuse ja ametnike ebakindluse märk. Arutelu suunamine psühhiaatriakliiniku seinte vahele raamib küsimuse aga hoopis laiemalt: milline on riigi suhtumine kunsti- ja sõnavabadusse, kas vastukultuur on lubatud ja kui ei ole, siis millised võivad olla selle tagajärjed Eesti demokraatia tervisele?

Kenderi tekst, olgugi ärritav, on kultuuriline fakt. Kunst ei ole mõeldud alati selleks, et meeldida. Kultuurne jälestus on piisavalt tugev regulatiivmehhanism ega vaja riigi repressiivset tuge.

Me ei seisa mitte ainult kirjanike väljendusvabaduse, vaid kõigi inimeste sõnavabaduse ja Eesti põhiseaduse eest. Probleemi tuum pole üksikus kohtuprotseduuris või ekspertiisis, vaid ühiskonna põhiväärtustes ja seaduste täpsuses nende väljendamisel ja kaitsel.

Seadusandjal tuleks kaaluda «Untitled 12» põhjal kriminaalasja algatamist võimaldanud paragrahvi sõnastuse muutmist nii, et see ei piiraks kunsti- ja väljendusvabadust, aga ennetaks piisava kindlusega tõelisi kuritegusid.

Sveta Grigorjeva, Peeter Helme, Sass Henno, Maarja Kangro, Indrek Koff, Jüri Kolk, Mihkel Kunnus, Siim Nurklik, Meelis Oidsalu, Jaan Pehk, Paavo Piik, Kajar Pruul, Toomas Raudam, Jürgen Rooste, Aarne Ruben, Olavi Ruitlane, Ivar Sild, Triin Tasuja, Mait Vaik, Siim Veskimees, Elo Viiding, Heiki Vilep, Märt Väljataga

----------------

Täpsustus ja vabandus. Osa allakirjutanuist ei ole Eesti Kirjanike Liidu liikmed, seepärast parandasime ka pealkirja. Vabandame eksituse pärast.
Toimetus