Aarne Mäe: Eesti pealinn Narva

Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe. Foto: Arvet Mägi

Sel nädalal kutsus justiitsminister Urmas Reinsalu rahva kokku Jõhvi, et tulla saali ees uuesti vana ja kulunud teema juurde: tema hinnangul on äärmiselt vajalik riigiasutused Ida-Virumaale ümber paigutada, kuna see aitab vältida ääremaastumist, edendab lõimumist ja parandab sisejulgeoleku olukorda.

Kui seni on keerelnud jutt selle ümber, et riigiasutused tuleb jagada eri maakondade vahel, siis nüüd teeb Reinsalu valitsusele ettepaneku riigiasutuste pealinnast väljaviimise programm tervikuna Ida-Virumaale suunata, viies sinna lähema 36 kuu jooksul tuhat ametikohta.

Eks me oleme kuulnud kõik juba nendest salamemodest, kus kardeti, et Eesti on kaotamas Ida-Virumaad. Oleme teadlikud sellestki, kuidas Krimmi okupeerimise järel küsiti, kananahk ihul, kas Narva on järgmine.

Nüüd üritavadki riigi julgeoleku pärast muret tundvad valitsejad teha meeleheitlikke samme asjade seisu parandamiseks, et tuua riigi kohalolek tuntavamalt Eesti idapiirile lähemale.

See on kindlasti tähtis ja vajalik lüke, kuid millegipärast on mul tunne, et see efekt võib jääda väikeseks. Just pidades silmas Venemaalt voogavat propagandamassi, mis muukeelsete eestimaalaste infoväljas hõljub.

Venekeelsete idavirulaste lojaalsust ja meelsust ei muuda üleöö, kuigi selliste sammude vajalikkusest võib aru saada. Nimelt, probleem on selles pisikeses tõsiasjas, et seda kõike on räägitud juba üle kümne aasta.

Juba 2000ndate keskel tehti Ida-Virumaal ponnistusi, et sealt nõukogudeaegne taak maha raputada ja end Eestimaa külge rohkem kinnistada. Investeeringud sinna olid tohutud nii avaliku kui ka erasektori poolt. Räägiti jõhvistamisest.

Selle valguses meenub paarikümne aasta tagune Juhan Partsi fopaa Estonian Celli tehase nurgakivi paneku tseremoonial, kus tollane peaminister pidas Kundat Ida-Virumaa linnaks. See ajas karika üle ka kõige kannatlikumal läänevirulasel.

Järgnenud terav debatt oli mõistetav, sest valitsuse poliitika tõttu identiteeti kaotav Virumaa lääne pool üritas ka visalt pildil olla. Üritas siis ja üritab tänaseni.

Läänevirulaste mure jõhvistamise ees on muidugi köki-möki. Suurim probleem oli juba toona Eesti ebaühtlane areng.

Aga on selge, et põlevkivi all leiduv fosforiit võetakse tulevikus nii või teisiti varem või hiljem maa seest välja ja tehakse rahaks. Tahame seda või ei taha. Ja sealt saab tõelise rikkuse nii Ida-Virumaa kui jätkub ka ülejäänud Eestile. Siinkohal võib vaid irooniliselt meenutada, et just Ida-Virumaast ja fosforiidist sai alguse Eesti taasiseseisvumine.

Aga sõbrad, on veel üks tõhus käik: teeme Eesti pealinna Narva ja asi oleks lahendatud! Õhtuti aga näitame Hermanni linnuse müüride seintel Venemaa poole Eesti kinokunsti tippsaavutusi. Näiteks filmi «1944».