/nginx/o/2016/10/07/5931197t1h76d9.jpg)
Nobeli rahupreemia läks kolmandat korda selle väljaandmise ajaloo vältel Lõuna-Ameerika riigi esindajale, Colombia presidendile Juan-Manuel Santosele tema hiljutiste pingutuste eest 52 aastat väldanud (ehkki konflikti enda juured ulatuvad 1948. aastasse) ja üle 200 000 inimelu nõudnud kodusõja lõpetamiseks.
Colombia kodusõda peaks marksistliku FARCi ja valitsuse kokkuleppel põhimõtteliselt saama samasuguse kompromisslahenduse nagu mitu varasemat sisekonfälikti, näiteks Põhja Iirimaal, ning olema tulevikus eeskujuks konfliktide lahendamisele Süürias ja mujal Lähis-Idas. FARC on lubanud relvad maha panna, saades vastu õiguse tegutseda edaspidi Colombia poliitilises süsteemis.
Žürii seekordne valik tekitab küsimuse, mis on Nobeli rahupreemia puhul varemgi esile kerkinud. Nimelt, kas anda auhind tegevpoliitikule ja teatud mõttes avansina on ikka hea mõte?
Seab see ju poliitikule vaieldamatu lisakoorma, mida oleme näinud kas või Ameerika Ühendriikide ametist lahkuva presidendi Barack Obama puhul, kelle administratsiooni pärandina jääb maailm palju ebastabiilsemasse olukorda kui aastal 2009, mil temast president sai. Tema järeltulijale on see õppetund, mille endine NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen on sõnastanud lihtsalt: kui Ameerika ei soovi mängida maailmas konstruktiivse liidri rolli, siis on tagajärjeks vaakum, millesse tungivad kõikvõimalikud ebameeldivad tegelased.
Tegelikult on ka Colombia rahulepe otseselt seotud Ameerika geopoliitilise taandumisega Obama administratsiooni ajal. Kui Colombia endisest kaitseministrist Juan-Manuel Santosest sai 2010. aastal Colombia president, ootasid paljud, et ta võtab FARCi suhtes karmi hoiaku. Kuid eelkõige just seoses Ühendriikide sõjalise ja majandusliku abi vähenemisega ning vaskjõudude populaarsuse tugeva tõusuga Ladina-Ameerikas otsustas ta minna läbirääkimistele. FARCil nagu mitmel teiselgi Ladina-Ameerikas tegutseval marksistlikul sektil pole puudust elavjõust, küll on aga aastakümneid kestnud relvavõitlus liikumise välja kurnanud ja läbirääkimiste laua taha sundinud.
Iseenesest on Colombia rahuprotsess sattunud raskesse olukorda, kuna sellele on eitava hinnangu andnud nii mitu poliitilist jõudu kui ka riigi kodanikud 2. oktoobril toimunud rahvahääletusel, kus rahulepe FARCiga napi häälteenamusega tagasi lükati. Rahuprotsessi edasine kulg ja võimalik tulemus on praegu võrdlemisi ebaselge. Ehk olekski tulevikus auhinna andmisel mõttekam eelistada tegevpoliitikutele valitsusväliseid organisatsioone ja aktiviste, kes teevad oma missioonist kantud igapäevatööd väga rasketes tingimustes ja sageli otsese surve all ning vajaksid rohkem tuge kui poliitikud.