Eesti tippkommunistide mõrvatöö 1936. aasta veebruaris Kopenhaagenis on viimasel ajal leidnud piisavalt kajastamist. Kominterni heakskiidul tapeti jõhkral moel Johannes Eltermann-Martõnov, keda kahtlustati olevat Eesti poliitilise politsei agent. Mõrvatöö teostajaiks olid Leo Looring, Karl Säre ja August Vakepea, kirjutab Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo peaspetsialist Valdur Ohmann ajakirja Tuna tänavuses 3. numbris.
Lihtsalt meeldetuletuseks mõningad faktid. 1934. aastal toimus Leningradis EKP KK augustikonverents, kus reorganiseeriti EKP juhtorganid ning loodi Eestis likvideeritud EKP illegaalsete juhtorganite asemel neutraalses Skandinaavias parteitöö poliitiliseks ja organisatsiooniliseks juhtimiseks Skandinaavia Büroo.
EKP KK Organisatsiooniline Büroo ehk Skandinaavia Büroo tegutses Kopenhaagenis ja Stockholmis. Aastail 1934– 1935 kandis see EKP sekretariaadi, aastail 1935–1938 EKP orgbüroo nimetust. Büroo liikmeteks olid Karl Säre (1934–1936), Leo Looring (Johannes Meerits) ja Albert Sakkart.
Leo Looringu käekäik ja saatus said teatavaks juba käesoleva aastatuhande vahetusel. Nõukogude julgeolekuorganitel õnnestus ta Rootsi vanglast NSVLi toimetada, kus ta anti tribunali alla ja hukati 1952. aastal. Karl Säre segadusttekitava saatuse väljaselgitamine võttis pisut rohkem aega. Väga kaua ja visalt levis arvamus, et EKP KK I sekretäril õnnestus Saksa koonduslaagrist põgeneda. Variante oli mitmeid, kuhu ta olevat jõudnud: Holland, Ladina-Ameerika, USA.
Laiema avalikkuse ette jõudsid need oletused ilmsesti vahetult Teise maailmasõja järel väliseesti ajakirjanduse spekulatsioonide kaudu. Kuna NKVD-l/MGB-l/KGB-l polnud mõistlikku lahendust ja vastust kusagilt koitmas, siis võttis seegi institutsioon omaks need kontrollimatud spekulatsioonid. Ent KGB tegi kõik endast oleneva, et jõuda Karl Säre jälgedeni. Karl Säre otsingutoimik anti NSVL KGB arhiivi hoiule alles 15.03.1962. Kõik see osutus tühja tuule tallamiseks, mis tulemusi ei andnud.
Eesti Mälu Instituudi kaastöötajal Argo Kuusikul õnnestus 2013. aasta sügisel Neuengamme koonduslaagri materjalide seast üles leida Karl Säret puudutavad kartoteegikaardid. Ei mingit Hollandit ega Ameerikat ega uskumatut pääsemist. Karl Säre suri Saksamaal Hamburg-Neuengamme koonduslaagris 14.03.1945.
Ent kes oli too kolmas mõrvatöö osaline? Tema tausta pole püüdnud või tahtnud Nõukogude parteiajaloolased mingilgi moel uurida. Kommunistliku Internatsionaali Eesti sektsiooni kausta, mis koostatud tema kohta 1930ndatel Venemaal, on pilgu heitnud vähesed. Seega polnud teada isegi see, milline ta välja nägi.
August Vakepea näopilt vaatab vastu Kommunistliku Internatsionaali Eesti sektsiooni toimikust, kus on Eesti Vabariigi peakonsulaadist Rotterdamis 17.11.1934 välja antud ametlik dokument, millel temast kaks fotot. Paraku pole seda dokumenti ega seal sisalduvat seni avalikkuse ette toodud. See jäi ka vististi August Vakepea viimaseks sidemeks Eesti Vabariigiga.
August Vakepea sündis 19.10.1908 Saaremaal Lümanda vallas Atla külas. Isa Peter oli meremees, ema Miina tegeles põllutööga. Peres oli viis last, kellest kolm surid noorelt. August Vakepea õed-vennad olid: Rosalie Vakepea (31.10.1902 – mai 1907), Mihkel Vakepea (14.10.1907–(?)1907), Adele Vakepea (08.03.1911–03.01.1919), Oskar Uusniit (Vakepea) (29.05.1912–30.11.1989 Rootsi). Neist viimasest, Oskarist kasvas igati korralik kodanik. Ta oli Kaitseliidu Lümanda kompanii liige. Oskar Uusniidu mälestusfondi kaudu on toetatud 2008. aastal Eesti Rahvuskultuuri Fondi.
August Vakepea oli Lümanda kooli vilistlane. 1924. aastal lõpetas ta seal VI klassi. Huvipakkuva seigana võiks mainida, et sama kooli lõpetas aasta varem Aadu Hint. Samaaegselt käis koolis ka Johannes Hint. Kooli juhi ja õpetajana tegutses aastail 1919–1924 Voldemar Sarv. Teda on iseloomustatud nõnda: «Voldemar Sarv suutis koolijuhina taltsutada ka kõige ulakamad poisid. Ta oli naljamees. Lavastas jõulu- ja kevadpeoks näidendeid. Ise oli aktiivne tegelane seltsielus, samas ka talupidaja.»
August Vakepea katkestas 1925. aasta kevadel gümnaasiumiõpingud, sest vanematel olevat puudunud vahendid tema koolitamiseks. Ta töötas koos oma noorema venna Oskariga kuni 1927. aastani kalurina. 1928. aasta algul läks ta Tallinna, kus töötas erinevates tehastes lihttöölisena, ehkki tema sooviks oli kogu aeg saada meremeheks.
1928. aasta sügisel lahkus ta salaja Eestist ja jõudis Hamburgi, ei leidnud seal aga kolme kuu vältel tööd ja oli sunnitud sõitma edasi. Jõudis Belgiasse, kus asus tööle söekaevurina Charleroi linnas. Töötas seal 1929. aasta juulini. Teenis veidi raha ja sõitis Antverpenisse, kus tal õnnestus saada Inglise aurulaevale madruseks. Sellest hetkest algas tema meremeheelu. Ta sõitis Inglise, Hollandi, Norra jt. riikide aurulaevadel üle ilma.
1932. aastal oli tal mitmeid reise NSV Liitu – käis Arhangelskis, Leningradis, kus sai eestikeelset revolutsioonilist kirjandust. Leningradis meremeeste interklubis puutus ta kokku Meremeeste ja Sadamatööliste Internatsionaali Eesti sektsiooni tegelastega. Sellest ajast hakkas ta aktiivselt saatma korrespondentsi I.S.H.-le. Augustist 1933 EKP liige.
Meremeeste ja Sadamatööliste Internatsionaali Eesti sektsioonile pandi 1931. aastal alus EKP vahetul osavõtul. See oli üks osa 1928. aastal NSVLis alguse saanud niinimetatud «ametiühingute strateegiast», mis tähendas ametiühinguliikumise oma hõlma alla viimist, profinternimist ehk ametiühingute kuulumist punase internatsionaali alla.
On vist ilmselge, et lihtne Saaremaa noormees sattus 1932. aastast võimsa ja salakavala Nõukogude propaganda haardesse. Leningradis meremeeste klubis peetud kommunistlik usujutlus pööritas tal peas, sellega kaasnenud hilisem kommunistliku usukirjanduse lugemine ja levitamine mässis nii tugevasti, et selle kammitsaist vabaneda polnudki nii lihtne.
Noorena kodust lahkunud, meremehe ametit pidav August Vakepea oli Nõukogude propagandahaidele küllaltki kerge saak. Edasine oli vaid nn vormistamise küsimus.
Kommunistlik Internatsionaal oli 1934. aastaks andnud August Vakepeale uue identiteedi. Venemaal ringi liikuvates dokumentides on tema nimeks Jaan Klaar. Sellise pseudonüümi omistamine võis olla seotud ka asjaoluga, et August Vakepeal polnud 1928. aastast mingit sidet kommunistide verivaenlase Eesti Vabariigiga, polnud vaja tausta uurida, kas tal on mingit sidet kodanliku vabariigi poliitilise politseiga jne. jne. Ühesõnaga, temaga oli kõik klaar. 1936. aastast saadik andmed tema kohta kaovad.
Pärast pikki otsinguid õnnestus mul Reigo Rosenthali vahendusel jõuda Hispaania kodusõjas 1936–1939 osalenud isikuteni, mis on kättesaadavad Venemaa Riiklikus Sotsiaal-poliitilise Ajaloo Arhiivis ja seda digitaalsena. Tähelepanu pälvis isik, kes figureeris nime all Hermann Pikk. Selle mehe isikuandmed klappisid üks-üheselt August Vakepea elulooandmetega.
August Vakepea elik Hermann Pika viibimist Durruti üksuses kinnitavad ka muud andmed. Selle üksuse saksa grupi nimekirjas figureerib seisuga 20.01.1937 teiste seas ka eestlane Hermann Pikk.
Ent August Vakepea puhul on põhjust peatuda muudelgi asjaoludel. Tegemist on tõenäoliselt ühe esimese eestlasega, kes jõudis Hispaania kodusõtta ja vististi oli ta ka ainukene, kes leidis koha anarhistide üksuses. Ega tal suurt valikut olnudki, sest internatsionaalseid kommunistlikke brigaade hakati asutama alles novembris 1936. Anarhistide Durruti kolonni asutamise ajaks loetakse 18. juulit 1936.
Siiski jääb Venemaa arhiivi dokumendist selgusetuks, mis sai August Vakepeast edasi. Selles konstateeritakse, et ta arvati Durruti üksusest välja 31.03.1937.
Pöördumine läks Hispaania kodusõja arhiivi Salamancasse, jäi veel lootusrikas ootuste aeg. Vaid mõni kuu ootamist ja tuligi vastus, et neil selle isiku kohta andmeid pole. Järgnes pöördumine Hispaania militaararhiivi poole, kust saabus sarnane vastus.
Sellega võiks Vakepea saagale joone alla tõmmata. 31. märtsist 1937 tema kohta Hispaania arhiividest mingeid muid märke ei leitud, ent pärast seda ilmus mitu artiklit, mis kirjeldasid olukorda Hispaania kodusõjas Aragoni rindel.
Üks neist pärineb varakevadest 1937 Pina de Ebro linnakesest. Teine oli Eesti vabatahtlike üleskutse, millele allakirjutanute seast leiab ka nime Hermann Pikk.
August Vakepea elik Pikk Hermanni kajastusi Hispaania kodusõjast leiab ka Ameerika eestlaste kommunistliku ajalehele Uus Ilm veergudelt. Sisuliselt on nende puhul tegemist ajalehes Kommunist avaldatu ümbertrükiga. Hiljem ei ilmunud enam ühtegi kirjutist Pikk Hermanni nime all, mis lubab teha järelduse, et August Vakepea jäigi kevadel 1937 Hispaania kodusõja rindel teadmata kadunuks. Nii nagu tolles sõjas juhtus paljudega.
Sellega võiks panna punkti Looring- Säre-Vakepea Kopenhaageni mõrvajuhtumile. Kõikide saatus on nüüdseks, rohkem kui pool sajandit hiljem, välja selgitatud – niivõrd, kui see olemasolevates oludes on võimalik.
Valdur Ohmann täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 3. numbrist.