Ott Karulin: eliidi õnn luua – tuleb jõuda uue presidendivalimiste korrani

Ott Karulin. Foto: Mihkel Maripuu

On üsna tõenäoline, et riigikogu võtab lähiajal presidendi valimise korra luubi alla, kirjutab Ott Karulin Sirbis.

Alustan järeldusega, milleni jõudsin siinsamas kuue nädala eest: «Väga lihtne oleks siinkohal nõuda nn musta hobust, kedagi, kes ilmub pildile alles valimiskogus ja kes osutub sobivaks kompromisskandidaadiks enamikule erakondadele. Tunnistan, et plaanisingi oma artikli just selle lootusega lõpetada, aga et arutelus – kui see ka on vaid sisediskussioon – sünnib teadmine, ei pea ma nn musta hobust ausaks lahendiks just põhjusel, et erinevalt eelnimetatuist pole ta läbi teinud avalikku kampaaniat ja mõjuks seetõttu – ehk paradoksaalseltki – parteide tagatoas tehtuna. See aga muudaks kogu seekordse avalikkuse silme all peetud presidendiks pürgimise protsessi sisuliselt farsiks» («Õnn luua eliiti», Sirp 26. VIII).

Nüüd teame, et valimiskogus nn must hobune pildile ei ilmunud, küll aga juhtus midagi veelgi jaburamat: presidendivalimised läksid tagasi riigikokku ehk uuele ringile. Õnneks on president nüüd siiski valitud. Arvestades selle protsessi vaevalisusega, on üsna tõenäoline, et riigikogu võtab lähiajal presidendi valimise korra luubi alla, et edaspidi selleaastast saagat vältida. Loodetavasti tehakse seaduses ka seekordse kampaaniaga kaasnenud kõige positiivsem muutus: presidendikandidaadid seatakse üles varem, mitte praegu seaduses sätestatud nelja päeva jooksul. Sel juhul saab avalikkus kandidaatide seisukohtadega mõistliku aja jooksul tutvuda (kolmest kuust peaks piisama, et kõik meediakanalid oma debati korraldatud saaksid, aga kodanikud kampaaniast veel ei väsiks). Selles osas on erakondadel ka ilmselt kõige kergem kokkuleppele jõuda ja nii hoitaks ära järgmine farss, kus lahendus saabub kui deus ex machina.

Kindlasti ei jõuta riigikogus üksmeelele selles osas, et presidendi võiks valida otse rahvas. On ülimalt oluline, et otsevalimised ei kujuneks võimaliku presidendi valimise korra muutmise keskseks, polariseerivaks teemaks, vaid see oleks läbirääkimistelaual kõrvuti teiste, esindusdemokraatiast lähtuvate variantidega. Selleks tuleb astuda paar sammu tagasi, lahenduste väljapakkumisest küsimuste sõnastamisse.

Põhiküsimus on iseenesest lihtne: kuidas saavutada erakondade koostöö presidendikandidaatide ülesseadmisel? Nagu eelmine ja see nädal on näidanud, on poliitikud võimelised konsensuseks, kui kaalul on nende usaldusväärsus ja/või tajutakse oma süüd läbikukkumise pärast. Kersti Kaljulaiule antud 81 rahvasaadiku hääl on vaieldamatult märkimisväärne tulemus. Need, kes on protestinud riigikogu vanematekogu tegevuse ja erakondade justkui liiga suure konsensuse vastu, võiksid aga uuesti põhiseaduse üle lugeda: eeldatakse, et president valitakse riigikogus, mis eeldab omakorda erakondadeülest koostööd.

Muidugi, koostööni jõudsid erakonnad alles piltlikult öeldes turmtule all, kui muud võimalust enam polnud, et päästa midagigi poliitikute renomeest rahva silmis. Ilmselt pole mõistlik luua põhiseaduse ja presidendi valimise seadusega olukorda, mis surub saadikud samamoodi nurka juba esimeses riigikogu hääletusvoorus esimesel ringil. See tähendaks sisuliselt, et üles saabki seada ainult ühe kandidaadi, kel esitamise hetkel juba kahe kolmandiku riigikogu toetus, mis poleks aga sugugi mõistlik ja kinnistaks presidendivalimiste protsessi parteide tagatuppa, kust siis väljavalitu ettenähtud päeval rahva ette saadetakse. Samasuguse turmtule-olukorra tekitaks ka riigikogu volituste kestuse sidumine presidendivalimiste õnnestumisega (kas siis vähemalt valimiskogus või kohe esimesel ringil riigikogus) – kui ära ei vali, tulevad erakorralised riigikogu valimised.

Kumbki lähenemine pole mõistlik, sest toob paratamatult kaasa kesk­pärased presidendi(kandidaadi)d, kuivõrd erakondade otsitud suurim võimalik ühisosa kujuneb ilmselt võimatult väikeseks ning pigem lähtutaks kandidaatide kaalumisel kõige vähem vastumeelse loogikast (erakonnad vetostavad neile sobimatuid kandidaate niikaua, kuni järele jääb see üks, kelle vastu keegi eriti pole – tõenäoliselt seetõttu, et temast polegi midagi karta ega loota). Kardan, et samasuguse tulemuseni jõuaksime ka presidendi otsevalimisega, kus, tõsi küll, nii poolehoidu kui ka vastumeelsust kütaks ennekõike populism.

Kui siinsete järeldustega nõustuda, tuleb ka nentida, et eesmärgi, s.o erakondade koostöö tagamise saavutamiseks tuleks praegust korda muuta pigem vähem. Jällegi peaks esiti hoiduma küsimusest, kas president tuleb ära valida ainult riigikogus, ainult valimiskogus, valimiskogus, kui riigikogus ei õnnestu, või mõnes muus kogus (nt rahvakogu põhimõttel kokku kutsutus). Eraldi ja vähemalt avalikkuses jaatava vastuse saanud küsimus on seegi, kas valimiskogu teises hääletusvoorus võiks kandidaat valituks osutuda lihthäälteenamusega (tühjad sedelid ei saa sel juhul tulemust mõjutada). Küll aga väärib arutelu kandidaadi ülesseadmiseks vajalik kvoorum ning selle koosseis. Praegu on kandidaadi ülesseadmise õigus riigikogus vähemalt viiendikul selle koosseisust ehk kandidaat peab saama 21 saadiku toetusallkirja. Sama palju toetajaid peab kandidaadil olema ka valimiskogus.

Üldjuhul on riigikogus vähemalt üks erakond (praeguses parlamendis kaks), kel saadikuid nimetatud kvoorumist enam ehk kes saavad autonoomselt seada üles oma lemmikkandidaadi. Nagu näitas seekordne presidendivalimiste protsess, naljalt sellest võimalusest ei loobuta. Olukorra muutmiseks on kaks võimalust: muuta kvoorumi suurust või seada tingimused selle koosseisule. Esimesel juhul on võimalusi mitmeid, aga konkurentsi säilitamiseks ei tohiks kvoorum ilmselt olla rohkem kui kolmandik riigikogu koosseisust (33 saadikut), mispuhul saaks üles seada kuni kolm kandidaati. Sel juhul jääb siiski võimalus, et mõni erakond on teinud valimistel niivõrd hea tulemuse, et saab ikkagi autonoomselt kandidaadi üles seada (praeguse riigikogu suurim fraktsioon on Reformierakond 30 saadikuga, neile järgneb Keskerakond 27ga).

Samm edasi oleks seada tingimused presidendikandidaadi ülesseadmiseks vajaliku kvoorumi koosseisule ehk nõuda vähemalt kahe riigikogu fraktsiooni liikmete esindatust kandidaadi ülesseadmise toetajate hulgas. Sellise lähenemise oht peaks seekordsete valimiste valguses selge olema: võivad tekkida lahkarvamused fraktsiooni sees. Tasub vaid mõelda, kuidas võinuks äsja lõppenud protsess kulgeda, kui näiteks Marina Kaljuranda eelistavad reformierakondlased keeldunuks Siim Kallase toetamisest ning otsinuks lisaallkirju oma lemmikule.

Kuid kas see polegi presidendivalimise protsessi eeldus, et saadikud (ja hiljem vajadusel valimiskogu liikmed) otsustavad oma tõekspidamiste, mitte erakondliku ettekirjutuse järgi? Ideaalis ehk tõesti, kuigi ilmselgelt teeks presidendikandidaadi ülesseadmiseks vajaliku kvoorumi koosseisule mitme fraktsiooni esindatuse nõue läbirääkimised keerulisemaks ja häälekauplemise hüsteerilisemaks.

Kas see võib viia ka selleni, et ükski kandidaat ei saagi vajalikku kvoorumit kokku ja riigikogu esimeseks hääletusvooruks ei seatagi ühtki kandidaati üles? Teoreetiliselt küll. Põhiseaduses ja presidendi valimise seaduses sellist võimalust siiski ette ei nähta, mistõttu puudub selleks puhuks ka käitumisjuhis. Põhiseaduses on presidendi valimine ära toodud riigikogu ülesandena, aga pole sõnastatud sanktsioone, kui esinduskogu selle täitmisega toime ei tule.

Siinkohal enam talupojaloogikast ei piisa, mistõttu loodan väga, et esmaspäeval ametisse astuv president Kersti Kaljulaid kutsub lähinädalail kokku ekspertide kogu, kes vaeks viimastel kuudel välja käidud presidendi valimise korra muutmise ettepanekuid ning leiaks neid juurdegi. Nii õigustaks ta ka riigikogult avansina saadud sümboolset kapitali avalikkuse silmis – või õigemini, ta lihtsalt ei saa selle teemaga tegelemata jätta.