/nginx/o/2016/10/07/5930165t1h6c43.jpg)
Finantsmaailmas orienteerumine eeldab teadmisi mitte üksnes lokaalsetest ja globaalsetest suundumustest, vaid ka võimet mõista väärtpaberitega kaasnevaid riske. Appi tõttavad pangad kui investeerimisühingud, kelle usaldusliku juhtimise alla on võimalik jätta oma kogutud säästud. Millised on investeerimisteenusega seonduvad kliendi õigused, panga kohustused ning kuidas on kliendil võimalik oma õigusi kaitsta, kirjutab Fondia Baltic OÜ juht Anti Kodar.
Pangandus põhineb usaldusel, mis kõige selgemalt väljendub investeerimisteenuste osutamises. Klient annab panga usalduse vastu õiguse käsutada oma raha (vara). Olenevalt volitustest võib panga teenus seisneda kas isiklikus soovituses, kuhu instrumenti investeerida, või väärtpaberiportfelli valitsemises. Artiklis on käsitletud peamiselt investeerimisnõustamisel ja väärtpaberiportfelli valitsemisel kaasnevaid kohustusi, kuna nende teenuste puhul küsib klient nõu: «Kuhu ma peaksin investeerima?»
Pank on kohustatud osutama investeerimisteenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega, lähtudes kliendi parimatest huvidest. Võib- olla olete kokku puutunud pankade vastutust välistavate lausetega «iga investeeringuga kaasneb risk, võid kaotada kogu oma investeeringu», kuid siin tuleb märkida, et ainult hoiatuse esitamine ei vabasta panka kohustusest ega välista igal juhul ka vastutusest. Eeltoodust lähtuvalt saame rääkida eeskätt järgnevatest panga kohustustest.
Panga töötajad on piisavate teadmiste, kogemuste ja kvalifikatsiooniga andmaks kliendile soovituse investeeringu tegemiseks, mis vastab kliendi riskitaluvusele. Eeltoodu käib peamiselt täisvolitusega väärtpaberiportfelli valitsemise teenuse kohta, kus pank teeb otsuse kliendi eelneva nõusolekuta. Näiteks võiks täisvolitusega väärtpaberiportfelli valitsemisel lugeda asjatundlikkuse kohustuse rikkumiseks, kus pank otsustab investeerida kliendi vara finantsinstrumenti, kontrollimata viimase sisu kui vastavust kliendi riskitasemele.
Investeerimisteenuse osutamine algab potentsiaalsele kliendile teabe esitamise kui ka hankimisega. Kliendile esitatav teave peab sisaldama teavet teenuste, väärtpaberite olemuse ning riskide kohta, mis võimaldaks kliendil ja potentsiaalsel kliendil aru saada kaasnevatest riskidest. Arusaadavalt vajab tavaklient (enamik kliente) kõige rohkem n-ö «käehoidmist» ja tuleb kohaldada kõrgendatud hoolsusstandardit.
Sobivuse hindamist kliendi jaoks võib vaadelda kahetasandilisena: a) pangasisene finantsinstrumendi riskitaseme määratlemine ja b) finantsinstrumendi ja investeerimisteenuse sobivuse hindamine konkreetse kliendi jaoks.
Pank peab õigesti määratlema instrumendi vastavalt alusvara piisavusele, kvaliteedile, likviidsusele, võimalikele tagatistele ning muudele riskidele, mis võivad instrumenti mõjutada. Sobivus konkreetse kliendi jaoks sõltub tema teadmistest, kogemustest, finantsvõimekusest kui investeerimiseesmärkidest. Näiteks ei tohiks pank täisvolitusega väärtpaberiportfelli valitsemisel märkida kliendile kümneaastase lunastustähtajaga võlakirju, kui kliendi investeerimisperiood on kaks aastat, samuti märkida portfelli võlakirju, mis oma keerukuselt ei pruugi olla kliendi profiilile vastavad.
Sobivuse hindamist on pank kohustatud tegema kogu teenuse kestvuse ajal ning hindamine puudutab nii teenuse osutamist kui ka finantsinstrumenti. Seda põhjusel, et aja jooksul võivad muutuda kliendi teadmised ja kogemused kui ka väärtpaberi omadused, mis ei pruugi enam vastata kliendi riskitaluvusele.
Panga lojaalsuskohustus tähendab, et pank peab teenuse osutamisel arvestama kliendi huvidega ning neid huve kaitsma. Pank ei või kliendile teenust osutades eirata kellegi teise isiku huve, sh enda huve kliendi huvidest tähtsamaks pidada – ta peab tegutsema kliendi jaoks parima kasuga.
Praktikas ei ole tavatu, et pank esindab investeerimisteenuse osutamisel nii ostjat kui ka vastaspoolt (kelleks võib mh olla pank ise). Eeltoodu on aktsepteeritav, kui enne teenuse osutamist sellest ka klienti teavitatakse. Kuid kliendina peate olema teadlikud teenustasudest, mida pank vastaspoole huvides tegutsedes saab ning nende kujunemise põhimõtetest.
Tegemist on huvide konflikti olukorraga ehk panga jaoks ei ole tasustatav mitte üksnes kliendi väärtpaberiportfelli valitsemine, vaid ka müüja huvides konkreetsete väärtpaberite vahendamine. Seega ei pruugi väärtpaber olla kliendile võimalikest parim, ent selle eest laekub pangale täiendav tasu. Sellises olukorras on panga kohustuseks klienti teavitada kogu konflikti sisust ning ilma kliendi nõusolekuta ei või pank kliendile teenust osutada, s.o konkreetsel juhul väärtpaberit kliendi portfelli omandada või väärtpaberit kliendile soovitada.
Eelmainitud kohustuste rikkumisel võib pangal tekkida kahju hüvitamise kohustus. Kahju hüvitise suuruse väljaselgitamiseks tuleks klient asetada olukorda, kus pank ei oleks temal lasuvaid kohustusi rikkunud. Näiteks võiks asuda seisukohale, et huvide konflikti olukorras ei oleks pank saanud konflikti aluseks olevaid väärtpabereid üleüldse kliendi nimel omandada.
Praktikas ei ole probleem mitte kahju suurus, vaid kuidas jõuda üleüldse rikkumistele jälile. Edastava teabe sisu ja maht sõltub eeskätt pangast ja klient ei pruugi rikkumisest üleüldse teadlik olla. Näiteks kas kliendi esitatud teavet on, ja kuidas on, arvesse võetud isikliku soovituse tegemisel. Keerulisem võib olla rikkumiste tõendamine ja nt huvide konflikti olukorras, kuna klient ei pruugi olla teadlik faktist, et pank võis tegutseda veel kellegi teise huvides. Kliendi positsiooni kergendab asjaolu, et kahtluse ja vaidluse korral on pangal kohustus tõendada vastupidist.
Esmaseks sammuks rikkumiste või kahtluse esinemisel oleks pangale kaebuse esitamine. Kui kaebuse lahendamine ei vii kliendi jaoks soovitud tulemuseni, on võimalik pöörduda kohtusse. Arvestades, et tegemist on õiguslikult keeruka valdkonnaga ning vastaspooleks on jõupositsioonil olev pank, ei ole panga kliendid tihtilugu valmis oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma.
Artikli autor on seisukohal, et seadusandjal tuleks luua iseseisev ning pädevatest spetsialistidest koosnev vaidlustusorgan, mis aitaks kaasa finantsteenuste vaidluste kiirele ning kuluökonoomsele lahendamisele. Alternatiivse vaidlustusorgani tagaks finantsteenuse tarbijale kindluse, et vaidluse lahendavad selle valdkonna spetsialistid.
Alternatiivse vaidlustusorgani loomiseks kohustab liikmesriike ka direktiiv finantsinstrumentide turgude kohta (nn MiFID II), mille ülevõtmine siseriiklikku õigusesse on kavandatud 2018. aastaks. Vastava organi loomise vajadusele on juhtinud tähelepanu ka Finantsinspektsioon ning seda juba 2006. aastal.
Anti Kodaril on pikaajaline kogemus pangandus- ja finantsõiguse valdkonnas, olles eelnevalt töötanud õigusnõustajana krediidiasutuses kui ka advokaadibüroos.