Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/08/19/5734669t1h9ef9.jpg)
Palju on käsitletud pensioniea tõstmist, kuid liiga vähe räägitud pensionidest ja II pensionisambast, kirjutab majandusteadlane Raul Eamets.
Viimastel päevadel ja nädalatel on suutnud presidendivalimiste temaatikaga konkureerida ainult pensionide teema. Minister Tsahkna ettepanekutest nopiti peaasjalikult välja ainult pensioniea tõstmine ja seda on nüüd erinevates artiklites piisavalt käsitletud.
Idee ei ole uus ja majanduslikus mõttes midagi innovaatilist, tegemist on lihtsalt reaalsusega kohandumisega, sest pensionäridele tuleb ka pensioni maksta. Teistmoodi lihtsalt ei saa, sest maksumaksjate arv kahaneb ja Lollidemaa, kus maasse pandud mündist kasvab rahapuu on ainult Buratino muinasjutus.
Näitest saavad aru need, kes kuuluvad vanuserühma 45 ja vanemad, aga eks nemad olegi alloleva kirjatüki üks peamine sihtgrupp. Poliitiliselt on pensioniea tõstmise läbisurumine tõeline Heraklese vägitegu, sest aktiivsete valijate seas kasvab eakamate inimeste arv progresseeruvalt ja poliitikud tahavad, et neid tagasi valitakse.
Raske on vastu vaielda faktile, et meie tulevase pensioni maksavad kinni tuleviku töötajad ehk meie lapsed ja lapselapsed. Seega võiks selle raha täiendavalt suunata kolmelapselistele peredele.
Seega, kui ratsionaalselt saavad kõik majanduslikult mõtlevad inimesed aru, et teisiti ei saa, siis teisel pool on poliitikud, kes ütlevad, et tegelikult ei saa seda teha. Tsahkna on siin meeldiv erand, mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa kontekstis.
Tulles tagasi Buratino juurde, siis üks selline muinasjutt on tänased pensionisambad. Räägime II pensionisambast, mis mõnele põlvkonnale jättis valikuvõimaluse ja mõnele põlvkonnale mitte. Eesti pensionireformist on räägitud kui teenäitajast vanale Euroopale, kõik need sambad peaksid meile tulevikus kindlustama hea äraolemise.
Asjast rääkides, praeguseks on teise pensionisambasse oma raha paigutanud 650 000 inimest. Kõigi II samba fondide kaalutud keskmine intress viimase kümne aasta jooksul on 3,2%. Kõigi pensionifondi kaalutud keskmine haldustasu on 1,2% aastas. Seega on keskmine tootlus umbes 2%.
Mida need arvud tegelikult tähendavad? Inimesed maksavad pensionifondi II sambasse ligemale 152 miljonit (2% oma palgast). Lisaks panustas riik sellel aastal omalt poolt 304 miljonit eurot. Pannes juurde veel väikese tootluse ja tehes vastavad arvutused, saame pensionikoguja aastaseks kasumiks ca 206%.
Esmapilgul tundub see väga hea tehing olevat. Aga arvutame natuke edasi. Kui inimene saab Eesti keskmist palka (1000 eurot) ja ta läheb 25 aasta pärast pensionile ning elab siis veel 15 aastat, siis antud tingimustel (lisaks eeldame, et pikaajaline palgakasv on 4%, inflatsioon 2% ja pikaajaline fondide tootlikkus 2%) saaks inimene tulevikus 222 eurot pensionilisa, mis praegusesse rahasse ümberarvutatuna oleks ca 135 eurot kuus lisapensioni.
Summa ei tundu just ülearu suur ja selle rahaga palmide alla ei sõida, ei täna ega 25 aasta pärast.
Mis on selle juttu moraal? Näiliselt kasulik tehing ei ole pikaajalises plaanis üldse kasulik, sest madal tootlikkus ning hinnatõus söövad säästetud raha lihtsalt ära.
Võib-olla aitaks emotsionaalselt see, kui kogutud raha antakse inimesele korraga kätte kui pensioniaeg saabub. Siis oleks tegemist justkui kogumishoiusega, mis antakse mingil ajahetkel inimesele kätte. Saaks korra palmi all ära käia, iseasi, mis pärast edasi saab, kui koju tagasi tullakse.
See on mündi üks külg. Säästja poole pealt vaadatuna. Teisalt paneb riik samabasse kõikidelt maksumaksjatelt (loe: meilt endilt) kokku kogutud raha. Meid ergutatakse säästma meie enda rahaga, kõlab nagu Piibeleht, kes läks Vestmanile kosja tema enda rahaga.
Riik investeerib aastas 304 miljonit meie kõigi ühist raha, mille tootlus on 2%. Inimese kohta teeb see kümme eurot aastas? Kas see on rahaliselt mõistlik otsus?
Kuid millised on alternatiivid? Oletame näiteks, et riik investeerib aktsiaturgu, võtame selleks Dow Jownesi indeksfondi, praeguseid trende vaadates teenib ta keskmiselt 4,7% aastas ilma haldustasuta, ehk 14 miljonit ehk 24 eurot inimese kohta aastas. Seda on pea 2,5 korda rohkem kui praeguste fondide kasumlikkus.
Samuti võib riik paigutada 304 miljonit avaliku sektori palkadesse, mõeldes siin eelkõige päästeteenistuse või õpetajate peale. Lihtsalt illustreerimiseks: praegu õpetajatele minev palgafond on umbes 196 miljonit. Järelikult saaksime vabalt õpetajate palgad kahekordistada ning raha jääks veel üle päästeteenistusele ja teadusele. Selle raha võib investeerida ka tervishoiusüsteemi. Me saaksime kõiki tervishoiukulutusi suurendada 27%. Sama raha eest saaks ehitada 77 kilomeetrit Tartu-Tallinna maanteed neljarajaliseks või suurendada kaitsekulutused 3,4% SKPst.
Raske on vastu vaielda faktile, et meie tulevase pensioni maksavad kinni tuleviku töötajad ehk meie lapsed ja lapselapsed. Seega võiks selle raha täiendavalt suunata kolmelapselistele peredele, sest praegused küsitlused näitavad selgelt, et majanduslikud põhjused on üks takistus, miks peredes ei sünni kolmandaid lapsi. 304 miljonit võimaldaks järgmisel aastal kehtima hakkava suure pere toetuse tõsta suisa 1500 euroni kuu.
Jääb ainult loota, et Kersti Kaljulaid Eesti presidendina ja nelja lapse emana teadvustab probleemi tõsidust ja aitab omalt poolt kaasa paljulapseliste perede toetamisele.
Kokkuvõttes on mõistlikud ja realistlikumad muidugi erinevad kulutuste kombinatsioonid. Lihtsalt need olid näited, mis mahus me praegu riigi ees seisvaid tõsiseid teemasid lahendada saaksime.
Seniks aga jõudu pensionifondidele, teie äri õitseb ilmselt ka 400 aasta pärast, isegi kui meil ei ole enam ühtegi sotsiaalmaksu maksjat ega pensionisaajat.