/nginx/o/2011/05/30/602932t1h7ebb.jpg)
Riigi palgapoliitika soosib keskpärasust, põrutab tänase lehe loos Erkki Raasuke, osutades ka sama mündi teisele küljele, palgaastmete läbipaistvusele. Juht saab inimesi motiveerida, makstes tulemustasu –liiga range astmepalkade süsteem võtab selle juhtimisinstrumendi ära.
Raasukese väljatoodu on väga hea lihtsustus eraettevõtluse ja riigiametite palgaerinevuste igipõlisest küsimustepuntrast. Omavahel põrkuvad erinevad ootused, mida me riigile ses osas seame. Ühelt poolt tõhus töö ja võimalus palgata tööturult sobivaid inimesi, teiselt poolt maksumaksja raha kasutamise selgus, korruptsiooni vältimine ning kodanike usaldus riigi suhtes kõige laiemalt. Seejuures ei tasu sugugi alavääristada ka õiglustunnet. Selles süsteemis tulebki pidevalt otsida õiget tasakaalu.
Tikutulega võib maailmast otsida demokraatlikku riiki, kus riigiasutuste tippjuhid teeniksid edukate erafirmade juhtidega võrreldavaid summasid. Vast kõige kõnekam näide on USA, kus keskmine eraettevõtte tippjuht teenib mitusada korda rohkem kui keskmine tööstustööline. Avaliku sektori tippjuhtide palgad jäävad aga erasektori tippjuhtide keskmisele teenistusele alla kümneid kordi.
Samas on tüüpiline, et kõiki töötajaid arvestades on keskmine palk kõrgem riigiasutustes. Tavaliselt seletatakse seda nii Eestis kui mujal sellega, et ametnikutöö eeldabki keskmisest suuremat võimekust ja kõrgemat kvalifikatsiooni – riigiasutustes teenib rohkem valge- kui sinikraesid. Kui analüüsida eraldi tavatöötajaid ja (akadeemilise kraadiga) juhte ning «peenemaid» spetsialiste, siis tuleb välja, et viimastele makstakse tavaliselt erasektoris siiski rohkem.
Majanduskriiside ajal leiab aga tüüpiliselt kinnitust vana ütlus, et riigi leib on küll peenike, aga selle eest pikk. Ka näitavad mitmete riikide uuringud seda, et riigiasutuste tippjuhtide tööpäevad on lühemad kui nende kolleegidel erasektoris ning nad on oma töötingimuste ja töö sisuga rohkem rahul. Riigiasjade ajamine on paljude inimeste jaoks huvitavam kui eraettevõttes tegutsemine, tähtsad on ka missioonitunne (iseenda tegevuse olulisuse tajumine) ja teiste inimeste tunnustus ehk prestiiž.
Pikka aega oli Eesti häda pigem ebaselgus ja segadus, millist tasu ametnikele tegelikult makstakse ja milliseid hüvesid nad saavad. Seda püüti ravida astmepalkadega, mille põhimõttelistele probleemidele osutab ka Erkki Raasuke. Praegu reguleerib absoluutse enamiku ametnike palku 2012. aastal vastu võetud üpris moodne avaliku teenistuse seadus ning selle järgi kehtestatud muud reeglid. Asutuste juhtidel on suhteliselt vabad käed palkade määramisel, kui seda võrrelda klassikalise palgaastmete süsteemiga. Kas see vabadusaste on piisav, et tagada tulemuslikku tööd, on omaette küsimus.
Jäigalt on meil fikseeritud vaid poliitiliste ametikohtade, põhiseaduslike institutsioonide juhtide, kantslerite ning kohtunike palgad. Riigikogu muudab selles väikeses süsteemis palku üks kord nelja aasta jooksul. Loodetavasti hoidudes nii laristamisest kui ka tulemust pärssivast koonerdamisest – leides aruka kesktee.