Viive Aasma.

FOTO: Erakogu

Eesti ettevõtjate mainepositsioon ühiskonnas ei ole just kadestamisväärne. Ometi on just ettevõtja see, kellelt oodatakse, et ta looks rikkust, mida temalt ära võtta ja teistele ühiskonnas lugupeetud sektoritele ringi jagada saaks, kirjutab ettevõtja Viive Aasma.

Eestis ei ole kombeks oma ettevõtjaid väärtustada. Hiljuti meie seast lahkunud ettevõtluskõrgkooli EBS asutaja Madis Habakuk juhtis tähelepanu asjaolule, et raamatus «Sajandi sada Eesti suurkuju» ei nimetatud möödunud sajandi mõjukaimate, lugupeetuimate ja hinnatuimate inimeste seas mitte ühtegi ettevõtjat. Samas teiste riikide «Who is Who» teatmikud tutvustavad umbes 20 protsendi ulatuses ka ärimehi.

Ettevõtja on üldise arvamuse kohaselt rikas, aga rikas on Eestis olnud läbi aegade vaid võõramaalane. Küllap on rahva alateadvuses, et rikas ärimees on justkui võõramaalane ja seega paha. Ka Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõttudel ja roosiaia pidudel jalutavad lugupeetud kutsutud külalistena ringi peamiselt poliitikud, kultuuriinimesed ja mittetulundussektori esindajad. Ärimehi on väärtustatud väljavalitute seas vaid käputäis.

Seega – Eesti ettevõtjate mainepositsioon ühiskonnas ei ole just kadestamisväärne. Ometi on just ettevõtja see, kellelt oodatakse, et ta looks rikkust, mida temalt ära võtta ja teistele ühiskonnas lugupeetud sektoritele ringi jagada saaks. Ei Eesti riik ega kultuur saaks eksisteerida ilma ettevõtlusest kogutud maksudeta; ei oleks sportlastel sponsoreid ega poliitikutel riiki, mida juhtida; ühiskonna nõrgemate toetamisest rääkimata. Mõned loomeinimesed ei häbene maksumaksjate kulul endale lihtsalt palka küsida, kohustustevabalt. Küllap vääriks tunnustust ka need ettevõtjad, tänu kelle majanduslikule mõtlemisele ja ettevõtlikkusele need loojad, teadlased, poliitikud ja kultuuriinimesed sajandi mõjukaimate nimekirja pääsevad.

Ahastust tekitav palgapäev

Milliseid emotsioone tekitab teis sõna «palgapäev»? Muidugi positiivseid – see on üks tore päev kord kuus, kui pangakontole potsatab mingi summa raha, mida saab oma äranägemise järgi kasutama hakata. Aga ettevõtjale võib see sõna tekitada hoopis teistsuguseid emotsioone. Sattusin masu ajal külla väikeettevõtjale, kel oli parajasti ahastav stress sellepärast, et paari päeva pärast oli tal palgapäev. Ehk tema jaoks siis päev, mil ta pidi maksma välja lubatud palgad mitmekümnele inimesele, aga pangakonto oli tühi, sest lepingutekohased laekumised olid koostööpartneritelt veel saabumata ja seis ebaselge. Ettevõtjale ei garanteeri keegi palgapäeva kui toredat sündmust. Ebaõnnestumisel on ta üksi oma muredega, sest tema võttis riske, kuid edu korral loodavad kõik tükikese kasumist saada.

Muidugi ei ole kõigi inimeste elus palgapäevi, sest kui ei ole töökohta, siis ei saa ka palka, ja see on kurb. Sellest hullem on see, kui inimene käib tööl, aga kuu lõpus palka ei saa, sest ettevõtmine luhtus. Kuid sellest veelgi hullem on käia iga päev tööl, mitte saada palka, ja samas maksta iga kuu veel raha peale, et teised inimesed saaks neile lubatud palgad kätte. Just selline võib olla ettevõtja reaalsus rasketel aegadel.

Saadetud teiselt planeedilt

Kui Eesti majandus piisavalt ei õitse ja palk võiks olla kopsakam, siis on kombeks vibutada näppu ettevõtjate suunas. Öeldakse, et nad võiks tulla oma mugavustsoonist välja, võtta rohkem riske, luua innovaatilisi töökohti, sihtida kõrgemale ja kaugemale. Justnagu oleks see iseenesest mõistetav, et teistele inimestele huvitavate, isiksust arendavate, tervistsäästvate ja suurepalgaliste töökohate loomine on ettevõtjate püha kohustus.

Kas ikka on? Kes üldse on need ettevõtjad, kellelt me seda kõike kõhklemata eeldame? Kas nad kamandati siia teiselt planeedilt meile meelepäraseid töökohti looma? Sugugi mitte; meie ettevõtjad on tavalised inimesed meie endi seast, kellega me kunagi liivakastis koos mängisime või koolipinki nühkisime. Nad ei ole ka «pahad võõramaalased».

Neil lihtsalt jätkus riskijulgust võtta vastutus ja luua iseendale ja ka paljudele teistele inimestele töökohti. Neist igaühe asemel võiks täna olla ka see inimene, kes neilt täna «inimväärsemat palka» ja ägedamat töökohta nõuab, või see poliitik, kes ettevõtja tegevusele karmimat kontrolli seab kui iseenda rahakulutustele.

Ole ise ettevõtlik

Ärme unusta, et ükski seadus ei käsi kellelgi hakata ettevõtjaks ega luua teistele töökohti. Need inimesed, kes seda teevad, teevad seda vabatahtlikult ja enamik suure vastutustunde ja entusiasmiga, pannes mängu oma enda tervise ja hingerahu. Tegutsevaid ettevõtjaid on meie seas vaid umbes 5 protsenti ja neist 85 protsenti on väikeettevõtjaid.

Hea, et nüüd on vähemalt üks päev aastas, ettevõtja päev, mil on võimalik kõigile meelde tuletada: kui teile ei meeldi teie töökoht või madalalt lendav Eesti ettevõtja, siis keegi ei keela teil endal mugavustsoonist välja tulla ja ettevõtjaks hakata. Looge endale ise rahuldustpakkuv töökoht; veelgi enam – tehke seda ka teistele. Vahel võiks ju vibutada näppu ka nende inimeste suunas, kes passiivselt eeldavad, et keegi ettevõtlik nende elu huvitavaks teeks.

Loomulikult oleks tore, kui Eesti ettevõtjad pingutaksid veelgi rohkem ja suudaks pakkuda ägedaid väljakutseid kõigile. Kuid me ei tohi nende inimeste pingutust võtta kui iseenesest loomulikku asja. Ettevõtjad on need, kelle tegude kaudu luuakse reaalseid väärtusi, töökohti ja raha; seda ka ringijagamiseks. Oleks tore, kui lõpuks ka ettevõtjate panust Eesti riigi arengusse märgataks ja raamatus «21. sajandi Eesti suurkujud» mainitaks ka mõnda tublit ettevõtjat kui ühiskonna edu tegelikku mõjutajat.