Neeme Korv

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Vereloigud ja -pritsmed kõikjal ümberringi. Kohutav vaikus. Lootusetult mõlkis, purunenud klaasidega autovrakk keset raudteed. Kaks hetkega katkenud täies jõus inimelu. Lähedaste lein ning ängistus teadmisest, et osa neist veel ei teagi juhtunust. Soe päikseline kevadpäev võimendab šokki veelgi.

Ligi 20 aastat tagasi sattusin noore uudistereporterina kajastama traagilist õnnetust ühel Tartumaa raudteeülesõidukohal. Ma ei lisa siinkohal meelega rohkem üksikasju, sest ajakirjanik ei tohi valmistada põhjendamatuid kannatusi, mida minevikuhaavade lahtikiskumine kahtlemata oleks. Mul on tänaseni meeles vanemas keskeas raudteelase pisarad, kui ta sündmuskohal käsi laiutades kurtis, et kogu aeg sõidetakse punase tulega üle raudtee.

Otsustasin seda lugu meenutada seoses avalikkuse ette jõudnud intsidendiga Tapal, kus kaks Hansaliinide bussijuhti eirasid raudteed ületades punast tuld, möödudes foori ees peatunud (!) autost. Bussifirma juht selgitas ajakirjanduses: näe, graafikud olid sellised, rikkumine oli formaalne. Ja (sotsiaal)meedias leidub targutajaid-takkakiitjaid: inimestest ei pea tegema masinaid, säilitagem terve mõistus. See loogika on täiesti äraspidine.

Meie liiklusõigus on tõepoolest üles ehitatud reeglitele. Ja nimelt seepärast seisnebki terve mõistuse järgi käitumine Eesti liikluses reeglite järgimisel, mitte näiteks tugevama õigusel või mõnel teisel enda leiutatud loogikal.

Kui sõidate autos, mille juht eirab raudteeülesõidukohal punast tuld, siis teadke, et temaga pole ohutu sõita. Kui transpordiettevõte peab liiklusseadust formaalseks, väheneb selle ettevõtte usaldusväärsus reisijate vedajana, sest ta ei aseta turvalisust esikohale. Tragöödia, mida artikli alguses meenutasin, juhtus nimelt seepärast, et inimesed kasutasid tervet mõistust (ainult loll jääb ootama). Viimast korda elus.

Tapa bussilool on veel üks aspekt. Nimelt liikluskorraldus. Reeglite järgimisel põhinev liiklusõigus tähendab, et liikluse korraldajad peavad olema erakordselt tähelepanelikud ning mitte piirama liiklejaid kohas, kus seda pole vaja. Tehniliste probleemide korral peab selle asendama inimjõud ehk reguleerija, liiklusmärgid tuleb kinni katta või asendada need ajutistega.

Kui olukord läheb vastuollu kehtivate reeglitega (näiteks fooris põleb punane tuli, kuid raudteeliiklust ei toimu), hakatakse seda küllaltki kiiresti eirama. Niiviisi mõjutatakse paraku liiklejate hoiakuid ja hoiakud muutuvadki. Halvema poole. Ning meie reguleeritud liikluskeskkonda lisandub uusi «terve mõistuse» järgi liiklejaid, kes seavad ohtu iseenda ja teiste elu.