/nginx/o/2016/01/13/4871073t1hed1e.jpg)
Eesti poliitikas on kätte jõudnud väga emotsionaalsed ja ärevad ajad. Juba aastaid ei ole elanikkonda köitnud ühedki valimised või muud poliitilised sündmused sel määral kui äsjalõppenud presidendivalimised. Kandidaatide debatid kroonivad telesaadete populaarsustabeleid ja erakondlik elu kihab. Kuivõrd selline eluterve tuhin aga eestimaalasi edasi saadab, on küsitav, kirjutab poliitikavaatleja Erki Loigom.
Pigem on võimalik areng, kus meid tabab poliitpohmell ja selle kõige vahefinaalis saabub absoluutne ükskõiksus poliitiliste tegevuste ja nähtuste suhtes. Viimase tõuke selleks võib anda praegu nii kirglikult kulgev Keskerakonna sisevõitlus, mille emotsionaalsus on ületamas mis tahes lõunamaise kiredraama käsikirja. Aga siin peitub ka oht.
Keskerakonna tragikomöödia faktoloogial pikemalt peatumata on selge, et käes on murranguline hetk üldse kogu Eesti poliitika lähiajaloos. Keskerakonna võimalik lagunemine võib kahjurõõmsatele poliitikahuvilistele ja -vaatlejatele tunduda küll võimas võit vanakurja enda üle, kuid see võib lisaks tugeva vasakjõu kadumisele tekitada olukorra, kus järgmistel riigikogu valimistel jääb valimisaktiivsus aegade madalaimaks.
Ma ei räägi inimeste võõrandumisest poliitikast, sest nagu näha, suudab poliitika kirgi kütta laiades massides endiselt, vaid võimalusest, et keskparteilaste paljukirutud Reformierakonna režiim jätkab veel kaua. Seni on just Keskerakond omamoodi suutnud mobiliseerida oma vastaseid kire ja motoga «kõik teised, kuid mitte Keskerakond», siis Keskerakonna kadudes jätab see seltskond valimispäeval hääle andmata – pole kelle vastu enam olla.
Edgar Savisaar on eilse päeva poliitik. Ta oli ikoon, ta oli suurmees, kuid ta on selle väljateenitud aupaiste ise kustutanud. Sellest on palju kirjutatud ja rohkem võib-olla sellele kirjaruumi pühendada pole vaja. Suure Juhi vaim ei olnud enam nii terav ka enne inimlikku katastroofi raske haiguse näol – aina enam otsiti koduparteis sisevaenlasi, olulisemaks kui poliitika ise muutus ümbritseva õukonna lojaalsus, tekkisid äraandjad.
Oluliseks muutus nn toiduahelaga tegelemine ja võim ise. Midagi sisukat ja ideelist me Savisaare suust kuulnud ei ole kahjuks juba ammu. Savisaare roll ajaloos on kahtlemata kustumatu ja ka veel praegu on tal võimalik oma elutöö, Keskerakonna, säilitamine taandumise näol. Tema roll Eesti vabadusetoojana selgub ilmselt aastakümnete jooksul, sest ajalool on kombeks settida.
Kui 1990. aastate teises pooles peeti Arnold Rüütlit endiselt hardliner-kommunistiks, siis tänasel päeval mõistame tema rolli Eesti NSV veretus lagunemises ja tegelikus iseseisvusele üleminemises aina paremini.
Keskerakond on palju teinud just selleks, et anda tublidele venekeelsetele võimalus kohalikus elus toimetada. Minu jaoks ei ole Keskerakond vene valijale suunatud partei, kuid nad on selgelt paljude venekeelsete esimene valik ja seda tuleb kiita.
Ajakirjanik Pavel Ivanov on korduvalt ja põhjendatult kurtnud kohalike venelaste vähese entusiasmi üle poliitikaelus kaasa rääkimida. Tal on selles tuline õigus. Ütleme ausalt, Eesti venekeelsel elanikkonnal on teha palju asjalikumaid toimetusi kui maadelda ja jagada maid Toompeal kogunenud «kiuslike» Eesti talupoegadega. Enamik venekeelseid teeb sel ajal tööd, ajab äri ja on oma eluga Eestis üsnagi mäel. Seetõttu on Keskerakonna lõhenemisest näiteks venelaste ja eestlaste parteideks venelastel ainult kaotada ja Yana Toomi pingutustel erakonda koos hoida, tõsine muremaitse juures.
Ma usun, et ka mässajate tiib saab aru, et ilma Toomi ja Kõlvartita (tema peaks küll rohkem Tallinna valijate hääli korjama) ei ole Keskerakonnal sellises koguses enam asja ei Toompeale ega all-linna. See aga on puhas kahjurõõmus fakt Reformierakonnale, kelle positsioonid aina sügavamale aeglaselt kivistuvasse betooni vajuvad.
Ma ei ole Tallinna elanik, aga satun omajagu tihti vaatama Tallinna Televisiooni. Loen masohhismist pisteliselt Kesknädalat, Pealinnast vaatan ka pilte. Oma teatavale kõrgendatud huvile Põhja-Korea vastu ei saa ma varsti enam nende kahe võimu meediakanalite erinevusest tõsimeeli aru. Kui keskmises Rodong Sinmuni (Korea Töölispartei ja kogu Korea Rahvademokraatliku Vabariigi sisuliselt ainus ajaleht) numbris peab olema kaks Kim Il Sungi mõtet, üks lugu Kim Jong Ili geniaalsusest ja kolm Kim Jong Uni pilti, siis Kesknädala «võitlusvaim» on viimastel kuudel olnud Rodong Sinmuni omast kraad kangemgi.
Tallinna TV saade «Meedia keskpunkt» oli mingi ajani naljakas, viimastel kuudel enam mitte. Ja ma ei taha isegi mitte arutleda teemal, kas Urmi Reinde positsioon ajalehes ja seltsimeeste Lengi ja Ummelase absoluutsed tõed ja kuulutused kahjustavad või liidavad Keskerakonda, kuid endise sisuka ajakirjaniku Mart Ummelase kommentaarid meie avalikus meediaruumis (peamiselt Delfi kommentaariumis) on lausa inimlikult tülgastavad.
Mõned näited: «Tallinna TV vastu astudes murravad simsonlased oma viimased hambad ja muud. Tore oleks nende pervertidega kakelda.» «Simson ja Reps esindavad rahuldamatute naiste tublit seltskonda!» «Edgari tütre kunagine kargaja võiks oma nöpsnina taustal olla vait kui sukk. Piinlik, et mitte öelda ebardlik».
Seda viimastki ütles Mart Ummelas, kuid kahjuks mitte enda kohta. Uskuge, minu huumoritaju on üsna omal kohal ja ka hea roppus ajab mind naerma, kuid siinkohal ei suuda ma aru saada Tallinna TV juhtkonnast, kes sellise mitte just kõige tühisema töötaja suhtes midagi ette ei võta. See annab kinnituse meediasavisaarlaste «tippvormist» ja meetoditest partei liitmisel ja ühtsuse hoidmisel. Annaks uuele võimalikule Keskerakonna juhile ja juhatusele kiire soovituse see telegraaf ja post tõesti lõpuks vallutada, äkki jääb siis revolutsiooniline tegevus ka veidi vaoshoitumaks. Filmivalik on Tallinna TVs muidu väga hea.
Suurim viga, mida Keskerakonna mõlemad leerid teevad, on oma pesuköögis voolava solgi sisuliselt veebis kanaliseerimine sotsiaalmeedia abil. Loeme Yana Toomi kommentaare juhatuse koosolekul toimuvast sisuliselt suusoojalt. See ei ole hea plaan erakonna kooshoidmiseks. Mõlema leeri kajastused samal koosolekul toimunust on avaliku suhtluse vaatenurgast fiasko. Kuigi me kirume Reformierakonda, ei saa me kunagi kuulda eri leeride sõjakatest sõnavõttudest partei koosolekutel, kui just mõni Rein Langi arvamus Marina Kaljuranna kohta poleks lekkinud. Ka see sumbus väga kiiresti.
Kuigi printsiibina jääb maailmavaateliste veendumuste järgi erakonda kuulumisel kogu erakonna ühtne meelsus mulle suuresti arusaamatuks (häid ideid on ju nii liberalismis kui sotsiaalsemas maailmakäsitluses, häid nuppe leiab isegi natsionaalsotsialismist ja kommunismistki), on siiski elementaarne mingigi distsipliini hoidmine üheskoos maailmaasju ajavas seltskonnas. Keskerakond ei ole suutnud seda enam hoida. Ja sellest on kahju.