Peeter Koppel

FOTO: Mihkel Maripuu

2008. aastal läks USAs pankrotti Lehman Brothers’i pika ajalooga investeerimispank. See oli põlvkonna (seni?) suurima finantskriisi (tinglik) avapauk, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Kriisi, mille tipphetkel polnud päris kindel, kas globaalne finantssüsteem veel homme püsti on ning kas nädala pärast poest piima ja leiba osta saab. Jah, asi oli nii hull. Täna võib selle julgesti välja öelda. Kriis suudeti teatud raamidesse suruda ülimalt madalate intressimäärade, ohjeldamatu rahatrüki ning «maailma suurte» otsusega, et ühtegi süsteemselt olulist institutsiooni enam allavett ei lasta. Lehmani pankrott tõi turumajanduse asemele arenenud maailma teesklusmajanduse, kus pidev stimulatsioon on objektiivselt vajalik.

Täna paraku aga on tunda taas süütenööri põlemisest tekkivat kõrbelõhna. Pomm on seekord Lehman Brothers’ist sootuks suurem. Deutsche Bank. Pank, mis tegutseb paljuski keskkonnas, kus kasv kui kontseptsioon on unustatud (Euroopa) ja mis kannatab muuhulgas ka keskpanga negatiivsete intressimäärade eksperimendi pärast.

Süütenöör hakkas sirinal põlema aga suvel, kui panga USA filiaal kukkus Föderaalreservi korraldatud stressikatses läbi. Paar nädalat tagasi leidis USA justiitsdepartemang, et pank võiks oma kriisiaegsete vallatuste eest maksta trahvi/kompensatsiooni üle 14 miljardi dollari. See tekitas paljudes panga tervise suhtes juba tõsisemaid küsimusi ning kukutas panga aktsia 30 aasta madalaimale tasemele. Lisaks aktsiahinna liikumise mustrile meenutab see juba kangesti Lehmani.

Enesest lugupidavad inimesed küll ütlevad, et nad graafikute mustritele tähelepanu ei pööra, kuid piisab, et see satub silme ette neile, kes pangas raha on deponeerinud, ja usaldus on kiire kaduma. Lisaks on Deutsche vastaspool finantsinstitutsioonidele kõigile ja kõikjal ning ainuüksi «igaks juhuks» ärisuhete mahu vähendamine teiste finantsinstitutsioonide poolt teeb pangale sõna otseses mõttes haiget.

Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on Deutsche kuulutanud aga hetke olulisimaks (võimaliku) süsteemse riski allikaks. Eri hinnangutel oleks mainitud panga kontrollimatu uppilendamine umbes viis korda hullem pauk finantssüsteemile, kui seda oli Lehman… Sellest, millist rolli mängib Deutsche tuletisinstrumentide turul globaalselt, pole mõtet rääkima hakatagi. Numbrite mõistmiseks oleks vaja seletusi ilmselt juba astronoomilt.

Nüüd tasub tagasi tulla viimaste aastate olulisima otsuse juurde – mitte lasta süsteemselt olulisi (too big to fail) finantsinstitutsioone pankrotti. Nimelt on sakslased valitsuse tasandil andnud hiljuti mõista, et Deutsche päästeplaani ei ole – seda tehti pärast seda, kui ajakirjandusse (Die Zeit) just nimelt sellesisulise päästeplaani kondikava lekkis.

Siinkohal ei ole raske hinnata seda, kumb pool hämab – seda teeb valitsus. Nimelt päästeplaani olemasolu tunnistamisega mängitaks end nurka – praegu avalikult reaalsust tunnistada ei saa. Süütenöör tahetakse kustutada siis ja just siis, kui olukord on plahvatusele kõige lähemal. See moment võimaldab kommunikeerida sõnumit «muud ei jäänud üle» ning vältida seega mõningal määral maksumaksjate pahameelt.

Seega on peastsenaarium see, et Deutsche Bank ei lähe pankrotti ja (Saksamaa) valitsus/Euroopa Keskpank/Euroopa Liit korraldavad mastaapse päästeoperatsiooni. Kuigi selline olukord oleks turgudele kahtlemata ebamugav, ei muudaks see tõenäoliselt oluliselt praegust keskkonda. Finantssektor laiemalt on Euroopas oma bilansside (laenuportfelli) kvaliteeti suutnud parandada, mis vähendab finantskriisi tõenäosust. Kui hästi läheb, jääb Deutsche juhtum isoleerituks.


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega.