Urmas Viilma vastus Olev Remsule: usuvabaduse kaitseks sõnavabadust kasutades

Urmas Viilma Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Olev Remsu muretseb Postimehe artiklis «ERMi jalahoop mõistusele» (PM, 6.10.2016) selle üle, et sõnavabadus ei maksa enam ja peapiiskopi näpuganäitamise peale on lahti läinud üldrahvalik tsenseerimine. Just sõnavabadusest lähtuvalt oleksin mina väga mures, kui rahvas ei võiks ükskõik kelle arvamusavalduse peale oma arvamust ja suhtumist näidata, olgu positiivset või negatiivset, kirjutab EELK peapiiskop Urmas Viilma.

Olev Remsu arvab, et oma sõnaga võib vabalt ümber käia ja selle eest ka tasu võtta tema Postimehe kolumnistina, kuid mitte luteri kiriku vaimulik ehk «inimene, kes käib mõõduka tasu eest siit ja sealt tonte välja ajamas». Justkui oleks Olev Remsu enda kolumn midagi muud kui mõõduka tasu eest sõnaga tontide välja ajamine. 

See, et vaimulikud teenivad oma leiva sõnaga tööd tehes, ei ole uudis. Miks ei tohiks nad seda edaspidi teha, kui neid kuhugi kutsutakse ja seda teha palutakse? Kas ajakirjaniku leib on ausam kui vaimuliku oma? Kas ERMi vaimne isa Jakob Hurt ei teeninud oma leiba ausalt? Olgu tõe huvides nimetatud, et ERMi õnnistamise eest ei küsinud keegi ega tasunud keegi sentigi.

Olev Remsu, muretsedes sõnavabaduse pärast, unustab usuvabaduse ja usklike inimeste õiguse võrdselt teistega oma sõna kasutada ja arvamust avaldada. Teadupärast ei ole inimõigused hierarhilises tähtsuse järjekorras, et võiksime öelda: usuvabadus allub sõnavabadusele! Ka on minul küsimus, kas Olev Remsu arvates ei või usuvabaduse eest seista, kasutades selleks sõnavabadust? Tuletan ka meelde, et ma juhtisin ERMi sobimatule eksponaadile tähelepanu oma Facebooki kontol, mitte ajalehe veergudel. Arvan, et selles ruumis on isegi minul kui usklikul inimesel õigus oma arvamust avaldada.

Mis puudutab seda, et ERMi avamisel oleks võinud olla õnnistajate hulgas ka mõne teise konfessiooni või religiooni esindajad, vastan: jah, miks mitte! Remsu väidab, nagu ei tahaks keegi teiseusulist enda kõrval näha. See väide põhineb linnalegendidel ja eelarvamustel. Ma ei tea Eestis ühtegi juhtumit, kus eri usundite või kirikute vahel oleks nii suured pinged, et üritustelt, kuhu neid on koos kutsutud, lahkutaks või ei tegutsetaks üksteisega koos. Eesti Kirikute Nõukogu ühendab praegu kümmet Eesti levinuimat kristlikku konfessiooni, mille juhid kohtuvad regulaarselt iga kuu ning ühiseid palvuseidki peetakse keskmiselt neli-viis korda aastas. Üks selline leiab aset reformatsiooni 500., juubeliaasta avamise raames juba eeloleval pühapäeval Oleviste kirikus.

Minule ei ole teada ka andmeid, kus üksteise kõrvale ei mahuks Eestis ära kristlik vaimulik, juudi rabi ja imaam. Kas ERMi avamisele oleks pidanud kutsuma õnnistama ka imaami ja rabi, see on poliitkorrektsuse küsimus. Usun, et ERMi sellise kutse üle oleks nad ise olnud ülimalt hämmeldunud. See ei tähenda, et tulevikus midagi sellist mõne tänapäevale keskendunud objekti puhul tegema ei peaks, kui mõtleme muutustele meie ühiskonnas või rahvastikus. Läheneda tuleb aga rohkem sisuliselt. Kui oma traditsioonidekohase õnnistamistalituse oleks pidanud ka õigeusu metropoliit, oleks see olnud ERMi konteksti arvestades täiesti kohane. See, et seda ei juhtunud, pole tingitud kirikute omavaheliste suhete probleemsusest, nagu väidab Olev Remsu, vaid kutsujate-korraldajate endi soovidest.

Oma kolumni lõpetuseks kirjutab autor: «Meie ühiskond kipub tagasi pimedusse, üritab anda jalahoopi intellektile, alanud on tsenseerimiskampaania kiriku eestvõtmisel.» Mulle endale tundub küll, et barrikaadidele õhutab usklike ja usuvabaduse suhtes üleoleva suhtumise kaudu Olev Remsu ise.

Minu arvamusavaldus ERMi eksponaadi sobivuse kohta ei olnud kedagi isiklikult ründav ega kellelegi süüdistavalt näpuga näitav. Oma järgmises postituses isegi rõhutasin, et ma ei ole asunud pidama nõiajahti ega ründama ERMi töötajaid, juhtkonda või isegi konkreetse eksponaadi autoreid ja teostajaid. Olev Remsu on oma kolumnis pildunud kive väga konkreetselt nii minu, vaimulike, kiriku kui ka kõigi teiste uskkondade esindajate ja lõpuks kõigi inimeste poole, keda oli «hullupöörane hulk» ja kes nõustusid sellega, et ERMi eksponaat, kus neitsi Maarja kujutist on võimalik jalaga lüües purustada, on sobimatu.