Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/10/05/5923753t1h2062.jpg)
Inimkond on jõudnud maailma, kus igaühel on oma tõde. Või lausa mitu, kirjutab meediaekspert Georgi Potšeptsov.
Me elasime mäletamatutest aegadest maailmas, kus valitses üksainus tõde, mis mõnigi kord tuli kuskilt sügavalt välja kaevata. See tähendas paljuski renessansiajastul tärganud teadusliku maailmavaate ülekandumist ühiskondlikku ellu.
Ent inimelu ei allu niivõrd filosoofiast, kuivõrd iseendast lähtuvale analüüsile ja mõistmisele. Juba õige tükk aega tagasi tõid hägusate hulkade teooria loojad järgmise näite: kui füüsilises maailmas võib kõnelda sõna ja objekti vastavusest saja protsendi ulatuses, «jah»- või «ei»-kategoorias, siis inimeste maailmas on selline vastavus olemas ainult mingisuguse tõenäosusega.