Hoolimata sellest, millise väljapääsu puhkenud kriisist leiavad tulevikus Egiptuse opositsioonirühmitused ja võimuloleva presidendi Hosni Mubaraki liitlased, on kindel see, et ühtegi kiiret ja kõiki rahuldavat lahendust veel niipea ei leita. Ühtlasi on Ühendriigid sattunud äärmiselt keerulisse välispoliitilisse ummikseisu, kus mitte ükski võimalikest tegutsemisstsenaariumidest ei ole «hea valik».
Kindlasti soovivad nii USA kui ka Iisrael Mubaraki ja tema kildkonna edasist võimulejäämist, sest just Mubarak on suutnud viimase 30 aasta jooksul garanteerida poliitilise stabiilsuse kogu regioonis.
Andes oma täieliku toetuse Egiptuse valitsevale võimule, võidakse aga teha tõsine valearvestus, kui kontrolli alt väljunud rahutuste järgselt tuleks võimule uus juhtkond, kes on hetkel valitseva võimu selge vastane.
Samuti tekitab diktaatorliku ja oma rahvast represseeriva riigijuhi liigne toetamine pingeid USA sisepoliitikas ning mõjutab negatiivselt jõuliste muutuste lubamisega valimised võitnud presidendi imidžit koduvalijate silmis.
Egiptuse opositsiooniliste jõudude liigne toetamine annaks aga tõuke rahutuste jätkumisele, mis võivad levida üle kogu regiooni ning kukutada võimult kõik USA-meelsed valitsejad Lähis-Idas. Pea kõikides neis näiliselt rahumeelsetes islamiriikides on peamisteks valitsusvastasteks jõududeks eelkõige islamistlikud liikumised.
Kõige mustema stsenaariumi kohaselt ei ole võimatu rahutute meeleolude kandumine ka maailma suurima naftatootja Saudi Araabia pinnale, millel oleks ettearvamatud tagajärjed.
Seega on USA ja tema lääneliitlased kõige halvema vältimiseks üpriski üksmeelselt valinud tee, kus üritatakse kulisside taga võimalikult toetada Mubaraki ja tema toetajaskonna võimulejäämist, samas avalikkusele tahetakse jätta muljet inimõiguste toetamisele ja demokraatlikele ideaalidele tuginevast lääne poliitikast.
Tõenäoline on, et rahutu olukord Egiptuses ja Lähis-Idas jääb kestma veel aastateks ning õigete valikute tegemine selles kriisis võib määrata ka president Obama tuleviku järgmistel USA presidendivalimistel. Peamiseks tõukeks, mis tõi aastal 1980 võidu vabariiklastele ja Ronald Reaganile, oli just demokraadist Jimmy Carteri ebaõnnestunud ja eelkõige otsustusvõimetu poliitika Iraanis.
Praegusele Obama ja Clintoni välispoliitika ebakindlusele juhib juba tähelepanu ka äsjane vabariiklaste asepresidendikandidaat Sarah Palin, kes väidab, et Valgesse Majja olevat vaja kindlat ja otsustusvõimelist mõtlemist ja tegutsemist.
Üheks kõnekamaks Obama välispoliitika kritiseerijaks on viimastel nädalatel muutunud endine presidendikandidaat, vabariiklane Ron Paul, kes ei ole rahul sellega, et USA ühelt poolt poputab endiselt oma vana liitlast Mubarakit, teisalt aga üritab flirtida ka opositsionääridega.
Seda kõike eesmärgiga olla ilmtingimata võitjate poolel. Pauli meelest tuleks kohe lõpetada ka Egiptuse armeele antav välisabi. Tema arvates ei peaks USA üleüldse ennast segama igasse maailmas toimuvasse konflikti ja tuleks lasta minna asjadel nii, nagu kohalik rahvas ise otsustab. Raske majandusliku olukorra tõttu USAs endas ei olevat välispoliitilisteks afäärideks enam ka piisavalt raha.
Selline arutluskäik võib tunduda kõige loogilisem ka valdavale osale USA valijatest. Sest tõepoolest on USA viimaste aegade välisafäärid katastroofiliselt ebaõnnestunud, väga tihti on toetatud mõrvarlikke diktaatoreid, kes on USA toetusel alla surunud omaenda rahva demokraatliku tahte.
Ka USAs huvitab valijat eelkõige tema enda heaolu ja majanduskasv ning seega tundub Lähis-Ida diktaatorite poputamine miljardite dollaritega üleliigse, kui mitte kuritegeliku raiskamisena. Lasta asjadel minna nii, nagu need lähevad, ja seejuures ise sentigi kulutamata, võib olla just see, mida lihtne inimene tänapäeval kõige rohkem oma valitsuselt ootaks.
Ron Paul on ümber lükanud ka väited, mille kohaselt tooks USA mittesekkumine võimule islamiradikaalid, kes hakkaksid üha kasvava hooga Ameerikat ja tema liitlasi ründama. Tema meelest kogu senine äärmuslus just sellest tulenebki, et ametisse on upitatud USA-le truud nukuvalitsused, kelle vastu kohalikud rahvad viha tunnevad.
Tundub, et Pauli avaldused ei tulene kainetest välispoliitilistest analüüsidest, vaid pigem on juba alanud 2012. aasta presidendikampaania, kus erinevate spekulatsioonide kohaselt ei ole välistatud ka Pauli enda kandideerimine.
Obama on oma senises poliitikas pigem tegelenud eelmise presidendi Bushi alustatud militaarafääride kohendamise või lõpuleviimisega. Pärandina on talle aga jäetud kaks väga halba valikut – kas jääda nii Iraaki kui Afganistani tugevalt kohale või üritada mõlemast riigist ajapikku taanduda.
Obama on oma retoorikas valinud taganemise tee. Reaalsed olud aga sunnivad peale USA väekontingendi jäämise mõlemasse riiki veel pikaks ajaks, sest sealt põgenemine tooks paratamatult võimule radikaalsed rühmitused.
Kohalejäämine ja kasvavad kaotused ning endiselt suurenev ebastabiilsus nii Afganistanis kui Pakistanis annavad aga rivaalidele võimaluse süüdistada Obamat läbikukkunud Lähis-Ida poliitikas ja oma lubaduste mitte täitmises.
Pikalt veniv ja ootamatuid pöördeid tuua võiv kriis Egiptuses või tulevikus ka mujal Lähis-Idas annaksid kriitikute väidetele ainult kaalu juurde. Seega võib praegune administratsioon kriisi kiiret lõpetamist soovides asuda otsima lihtsaid ja vettpidavaid lahendusi, mis jätavad president Obamast oma koduvalijatele ja kriitikutele kindlameelse ja otsustusvõimelise välispoliitiku mulje.
Kõige ohtlikumaks edasiseks stsenaariumiks kogu tänapäevase maailma jaoks võib saada just see, kui praegune USA administratsioon annaks rohelise tee Egiptuses ja ka mujal riikides levivatele islamiliikumistele. Seda võidakse teha naiivses usus, et Moslemi Vennaskond täidab oma vägivallatuse ja demokraatlike väärtuste austamise lubadused.
Egiptuse kõige populaarsema opositsioonilise liikumise Moslemi Vennaskonna kohta avaldatakse tihtipeale arvamusi, et tegu olevat demokraatiat tähtsaks pidava rahvaliikumisega, kes soovib vabaneda korruptsioonist, vaesusest ja diktatuurist. Nende argumentidele annavad veel lisakaalu Euroopa ja USA sõjavastased intellektuaalid.
Vennaskond pakkuvat uut tõusu moraalis ja inimeste vaimset vabanemist kolonialistlikest väärtustest. Oma ihas demokraatlikul teel võimule pääseda ja lääne poolehoidu võita on isegi antud lubadusi pidada kinni senistest Egiptuse sõlmitud välislepingutest ja austada nii konstitutsiooni kui teisi ilmalikke seadusi.
Kui aga kuulata selle liikumise liidrite lääne meediale antud intervjuusid, torkab silma absoluutne demagoogia argumentatsioonis ning vahel lausa valugrimass näos ja põlgus hääles, millega neid lubadusi jagatakse.
Tõeluse mõistmiseks aitab sellestki, kui heita pilk vennaskonna ametlikule logole, kus kujutatud rohelises ringis koraan, mis on asetatud kahe ristatud mõõga vahele. Kes selle sümboolika põhjal ei suuda veel mõista selle tähendust, siis vennaskonna logol on kõik araabia keeles ka lahti seletatud.
Nimelt on seal kirjas algus ühest koraani värsist, mida võimalik tõlkida kui (8: 60): «Relvastuge!» Haljand Udami tõlkes kõlab kogu see lause koraanist nii: «Koguge uskumatute vastu nii palju sõjaväge ja perutavaid hobuseid, kui suudate, nii hoiate te Jumala ja teie eneste vaenlasi hirmu all, muude hulgas ka selliseid, kelle olemasolu te üldse ei aima.» See ei ole mitte üleskutse vaimsete ja usuliste väärtuste austamisele ja rahule, vaid sõja- ja mobilisatsioonihüüd kõikide uskmatute vastu.
Palju kohtab ka argumente, et Islami Vennaskond on halbades suhetes Iraanis valitseva ideoloogiaga ning seetõttu ei ole Egiptuses äärmuslaste võimuletulekut tarvis karta. Ei saa välistada, et ka Obama välispoliitika kujundajate meelest võiksid uuendusmeelsed islamiliikumised Põhja-Aafrikas hoopiski tasakaalustada Iraanist lähtuvat ohtu.
Unustatakse aga ära, et ei ole olulist vahet, kas kaks fanaatilist ideoloogiat on omavahel sõbrad või mitte. Järgnev nõue koraanist on kohustuseks neile kõigile (8: 12-13): «Ma täidan uskmatute südamed hirmuga. Raiuge neil pead maha ja kõik sõrmed otsast karistuseks selle eest, et nad hoidusid allumast Jumalale ja tema sõnumitoojale, sest Jumal on karm karistama.»
Või kas on rahumeelsele põlluharijale ja Kairo tänavatel demokraatiat toetavale tudengile vahet selles, kas teda hakkab paari aasta pärast hukkama iraanimeelne või hoopis Egiptuse kohalik poomisköis?
Jääb üle vaid loota, et USA kaasabil suudetakse võimul hoida Egiptuse konstitutsiooni ja üleüldist seaduslikkust austav valitsus, kes välistaks edaspidi kõikide usuliselt motiveeritud parteide seaduslikul teel võimuletuleku. Koostöö liikumisega, kelle ilmselgeks sihiks on teokraatliku riigi loomine ja oma ainukehtiva tõe maksvusele seadmine demokraatlikel valimistel, ei saa olla alternatiiviks.