Indrek Kuus.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Viimane nädal on üsna uudisterohkelt kulgenud. Lõpuks pärast pikka punnimist sai Eesti esimene naispresident valitud ja kohe puhkes kisa, kas maksab ikka seda rõhutada, et ta on naissoost, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Olgu, ütleme siis lihtsalt Kersti ja loodame, et alamad hakkavad teda veel palavamalt armastama kui meie Marinat, toda Kaljuranda ikka, kelle silmis süttis ka korraks riigimehelik säde ja soov rahvast teenida. Tore, kui leidub tarmukaid naisi, kel mure südames ja tahtmist valitseda. Pärast Katariina-nimelist tsaari polegi Eesti üle naiselik valitsusvaim lehvinud. 

Samal ajal on meesterindel lood teisiti. Minu hea sõber ja vapper agitaator Juku-Kalle võttis nõuks jälle paljastada ning andis välja raamatu Edasi ja Postimehe eelmise peatoimetaja Kadastiku Jaak Kalju nime all vene ajal ilmunud paskvillid. Kadastik, kuigi vanem mees juba, otsustas vastupanu osutada ja kaebas Jukukese kohtusse. Piiskop Viilma käis Eesti Rahva Muuseumis, õnnistas seda ja sai kurvaks, et kristlikku kultuuri ei austata. «Matsikari,» arutles tänapäeva inimestele kahekrooniselt tuntuks saanud Baer ikka väga targasti.

Rumalus! Inimesi kohtusse anda on politsei ja prokuratuuri kohus ja süüdlased peavad saama karmi karistuse, kuid oma ligimest kohtusse ei kaevata. Oma sõpra Jukut ma mõistan, Kadastikul võib koguni õigus olla, et Juku on veel suuremale hulgale inimestest haiget teinud, kui tema omal ajal mõnda vabadusvõitlejat mõnitas. Ei kavatse mina Juku-Kallele mingit kaitsekõnet pidada, ta saab sellega ise hakkama, lihtsalt ma tean, et ta on jultunud, kuid pole halb. Kadastikku ma ei tunne ega ütle tema kohta seetõttu midagi. Juku-Kalle on nagu Agu Sihvka või Tintin: aus huligaan.

Vahelepõikena ütlen, et pidin ka rahvusringhäälingu uudistetoimetajana antud teemaga tegelema ja alguses näis see mulle lõbus. Ülemus Samost arvas ja palus: «Indrek, ära jama, las see asi olla.» Aga uudiskera kukkus veerema ja kus sa ikka mööda vaatad, kui Raid, Kadastik, Linnamäe ja otsapidi ka Indrek Tarand vastastikku irriteerivad. Keda seekord pekstakse? Mart Kadastikku. Miks? Et liiga vähe omal ajal palus vabandust. Võimalik, aga kõik me oleme lugenud inimeste elulooraamatuid ja teame, et neis on kombeks kas rohkem või vähem endale ja ilmarahvale pisut kokku luisata ja asju ilustada. Nii on see alati olnud.

«Ajastut saab sulgeda vaid siis, kui kannatuste põhjustajad andeks küsivad ja aru saavad. Sest põhiseaduses pole üldsegi kirjas, et inimene ei tohiks saada targemaks või andeks,» kirjutab Juku raamatu «Paradokside puntras» eessõnas.

Miks ei saa? Ikka saab. Minevikuga saab ikka rahu teha, olgu see 25 või 500 aastat tagasi. Piibli lugejaskond on suurem kui Kadastiku kunagi ilmuvate kogutud teoste, ajalehe KesKus ja Edasi ning Postimehe oma kokku.

ERMi eksponaat

Mulle tegi alguses päris palju nalja, kui piiskop Viilma käis Euroopa viie uhkeima muuseumi hulka kuuluvat muuseumit õnnistamas, kuid tuli Tartust Tallinnasse tagasi kurvalt. «Siiski häiris mind üks eksponaat. Tegemist on suure, peaaegu inimesekõrguse läbipaistva ekraaniga, millel on kuvatud valgusjoontega neitsi Maarja figuur. See figuur on seal püsivalt, kuni keegi lööb jalaga ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohta ekraani all servas. Löögi tagajärjel lendab figuur kildudeks. Ja see ongi selle eksponaadi mõte – lasta purustada jalalöögiga neitsi Maarja kujutis,» kurvastas Viilma.

Aga kurvastas ka minu hea sõber õigeusu preester Sakarias Jaan Leppik, kes ütles targasti: «See on empaatiavõime puudumine, see on oskamatus mõtelda kaugemale ning tunda teiste inimeste tundeid ja sügavaid emotsioone.» Sakariast ma austan ja juba ainuüksi tema pärast ei vannu ega viruta neitsi Maarjale jalaga, kuigi ma paraku olen jäänud ilma võimest aduda kristlikke võlusid.

Aga kas nii võiks öelda ka Juku Kadastikule ja Kadastik Jukule. Varsti ju jõulud. Kuidas leida Eesti esimölakas? Kas on teda üldse vaja? Kas tema peaks ametisse nimetama riigikogu?

Savisaare kunagine abikaasa Vilja kirjutas Facebookis: «Kui oleks võimalik valida Eesti esimölakas, siis minu lemmikkandidaat oleks kahtlemata Indrek Tarand. Suur null Euroopa parlamendis, aga kui vaja Eestis populismi pritsida, või mõnda edukat Eesti kolleegi solvata, on ta alati esireas.»

Vahelduseks võiks kokku leppida, et ei Kadastik, Juku, neitsi Maarja, Viilma, Savisaare eksnaine ja teised möödunud nädala tegelased pole Eestile olulist kahju tekitanud, nagu ütleb igasuguste segaste juhtumite korral minu kolleeg Marek, kelle võiks vabalt riiklikuks lepitajaks nimetada. Aga paraku on jõudnud kallis koduvabariik olukorda, kus isegi Euroopa Kontrollikotta töötaja saatmine võtab kauem aega kui türklastel paari praami kokkukeevitamine.

Kuna tsiteerimine jätab targa mulje ja seda arvestavad nii kirikuõpetajad kui teised sõnaseadjad, siis mul on juhtumisi üks raamat pooleli ja paslik koht vaatas vastu. «Paralleelitades ja kontrastitades ajaloolisi jt nähtusi ning mitte arvestades iga üksiku nähtuse arengut ja selle seost ja ajaloolist tausta, võime teha üsna usutavaid ja vägagi efektseid järeldusi /…/ Trükikunst ja raamat olid reformatsiooni käes sõjariistaks, mis tõid võidu. Reformatsioon aga muutis rea rahvaste elu teiseks ja ei jätnud mõju avaldamata ka teiseusulistesse maadesse.» (Daniel Palgi «Raamatu osa Eesti arengus», Eesti Kirjanduse Selts. Tartu, 1935.)


Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.