Teibi Torm.

FOTO: Erakogu

Selleks et leida, millist haridust tänapäeva ühiskond vajab, on viimased kümme aastat tehtud hariduses väga palju muudatusi. On olnud otsimise aeg ja paljud sisulised uuendused ei ole veel täielikult rakendunud. Panime kirja kuus suuremat muutust ja uurime, kas oleme muudatuste murdepunktile lähedal, kirjutavad programmi Noored Kooli algatajate hulka kuuluvad Teibi Torm ja Eve Eisenschmidt.

1. Õpetajatest ja õppimisest räägitakse ka väljaspool haridusringkonda.

Kümmekond aastat tagasi räägiti õpetamisega seonduvast peamiselt vaid haridusvaldkonna spetsialistide seas. Praegu võtab diskussioonist osa palju rohkem eri eluvaldkondade inimesi.

Näiteks oli sel kevadel ühe Eesti suurima ärijuhtide konverentsi teema «Juht kui õpetaja», kus õpetamisest ja õppimisest rääkis rohkem kui 400 ärijuhti. Nad tõdesid, et uut tööturule jõudnud põlvkonda ei saa enam ainult autoriteediga juhtida. Õpetajad teavad seda, sest on juba aastaid pidanud uue, nutipõlvkonnaga kohanema. Siin on juhtidel õppida õpetajatelt ja vastupidi – on tekkinud võimalus diskussiooniks, kus mõlemal poolel on midagi anda.

Ja veel, igal õppeaastal astuvad õpetajana klassi ette tuhanded külalisõpetajad, järjest rohkem inimesi annab koolides näiteks majanduse, karjääri või robootika valikkursusi. Tekkinud on arvestatav hulk inimesi, kel on kogemus, mille põhjal haridusküsimustes kaasa rääkida.

2. Loodud on kümneid uusi haridusalgatusi ja oodata on suuremaid sisulisi muudatusi õppetöös.

Õpetajad on kirjeldanud viimast kümnendit kui pidevat haridusreformi. Kui kümme aastat tagasi võis haridusuuendused kokku lugeda ühe käe sõrmedel, siis nüüd on loodud kümneid uusi haridusalgatusi, näiteks Ettevõtlik Kool, Kiusamisvaba Kool, Tuleviku Kool, Tagasi Kooli, SPIN, Ettevõtlikkus Kooli, võrgustik Ettevõtlikkuse Edendamiseks, Vaikuse Minutid, TULUKE, Huvitav Kool. Nende hulka kuulub ka programm Noored Kooli, mille kaudu on koolidesse jõudnud umbes 140 inimest, kes ehk muidu ei oleks õpetajaametit valinud. Inimeste valmidust haridussüsteemis kaasa lüüa näitab ka see, et mitte kunagi varem ei ole vanemate huvi uute koolide loomise vastu olnud nii suur.

Ootusi muutusteks on olnud palju ja need on kohati tekitanud koolides ka segadust ning küsimuse, millega peaks kaasa minema. Mõned ootused on aastate jooksul läinud konkreetsemaks, näiteks tööturu ootused suhtlusoskuste ja loovuse arendamisele. Samas on ikka veel ebaselgust. Eesti elukestva õppe strateegia seab eesmärgiks rakendada nn muutuvat õpikäsitust. See tähendab, et rakendame midagi, mis on ise pidevalt muutumas ja nõuab õpetajatelt pidevat kohanemist ja valikute tegemist.

Eri huvigruppide ja õpetajate koostöös hakkame jõudma haridusmuudatuste murdepunkti.

3. Õpilase vajadused on tõusnud tähelepanu keskmesse.

2011. aastal koolides rakendunud riiklik õppekava annab õpilasele märksa enam võimalusi individuaalseteks valikuteks, näiteks gümnaasiumite kallakute väljaarendamise ja valikkursuste kaudu. Seda suundumust toetab ka riigigümnaasiumite rajamine. Koolid saavad õppetöös siduda eri ainete teadmised tervikuks, keskenduda teatud teemadele, eristamata tavapäraseid ainetunde.

Kui küsida õpetajatelt, kuidas õpilaste individuaalsete vajadustega koolis praegu tegeletakse, märgitakse valdavalt ära ainete lõimimist. Kahe või enama aine õpetajad kavandavad ja õpetavad koos ühes klassiruumis või väljaspool klassiruumi. Õpilased teevad praktilisi projekte ja tundides on märksa rohkem tegevust kui lihtsalt õpetaja kuulamine.

Õpilase individuaalset arengut toetab ka muutunud hindamissüsteem, kus lõpphinde kõrval kogub tähtsust protsessi hinne ehk kujundav hindamine, mis toetab aine omandamist ja aitab ennetada ebaõnnestumist veerandi lõpus. Kui õpetaja oskab analüüsida õpilase raskusi ja mõistab tema mõtlemisprotsesside arengut, siis oleme saavutanud ideaali: õpilane saabki personaalset tuge ja nii säilib ka huvi õppimise vastu.

Tähelepanu on diskussioonides märgatavalt liikunud iga õpilase huvidele ja vajadusele ning on tehtud konkreetseid muudatusi hindamises. Aine nn äraõpetamiselt liigutakse ainete sidumisele ja valikute pakkumisele õpilaste huvidest lähtuvalt.

4. Kogukonna tähtsus õppetöös on tõusnud.

Diskussioon, kes on kooli kogukond, on pigem algusjärgus, sest paljud koolid asuvad piirkondades, kus nende õpilased ei ela. Koolides on hakatud palju rohkem mõtlema, kuidas kaasata lapsevanemaid, vilistlasi ja ettevõtteid kooliellu.

Kogukonna roll on kasvanud, sest muudatusi on vaja huvipooltega läbi rääkida ja leida koos võimalusi õppeprotsessi rikastada. Lapsevanemad osalevad sealjuures varasemast sisukamalt arenguvestlustel või diskuteerivad kujundava hindamise üle.

Kogukonna olulisust on kasvatanud ka muutused riiklikus õppekavas, kus oodatakse, et õppetöö toimuks palju suuremal määral ettevõtetes, muuseumis jne. Nii on viimastel aastatel näiteks Huvitava Kooli eestvedamisel toimunud seminarid, millega tuuakse kokku koostööst huvitatud ettevõtted, KOVi ametnikud, lapsevanemad, õpilased, õpetajad, koolijuhtkond, et koos mõelda, mida soovitakse koolis muuta ja mida pakuvad välispartnerid.

Kogukonna oluliseks osaks on saanud ka külalisõpetajad. Kui 2007. aastal kutsuti esimest korda Noored Kooli programmi kaudu koolidesse külalistunde andma arvamusliidreid, siis oli see eriline sündmus, mis sai suurel määral tähelepanu. Praegu kohtame külalisõpetajaid koolides iga päev. Nii saavad õpetajad teatud teemades kaasata lisajõudu ja tuua tundi elulisi näiteid.

5. Ühiskonnas on suurem toetus õpetajate palga suurenemisele ja kooli õpikeskkond on paranenud.

Palgaküsimus ei ole enam vaid haridusvaldkonna esindajate südamel. Õpetajate palga tõusu küsimus on poliitikute koalitsoonileppes, riigieelarve kinnitamisel esitab valitsus seda kui üht olulisemat kokkulepet, meedias võtavad õpetajate palga tõusu vajaduse teemal sõna eri sektorite inimesed. Reaalsuses on riigieelarves selleks raha siiski vähe ja tõus ei ole nii suur, kui peaks olema.

Toetus õpetajate palgatõusule on ühiskonnas suur, aga reaalne palgatõus siiski liiga aeglane.

6. Õpetajate ettevalmistus on liikunud ülikooli seinte vahelt rohkem koolikeskkonda.

Ülikoolide õpetajakoolitus saab märksa rohkem tähelepanu kui kümmekond aastat tagasi. Korduvalt on käsitletud seda ka riigikogus ning Tallinna ja Tartu ülikooli rektorid pidid andma ülevaate, mis arengud toimuvad, ja vastama saadikute murelikele küsimustele ebapiisavast ettevalmistusest.

Ühe suurema muudatusena alustavad õpetajakoolituse üliõpilased kohe õpingute algul praktilise tegevusega koolis, kogemuse põhjal mõtestatakse teooriaid. Tulevane õpetaja ei õpi lihtsalt mingeid meetodeid rakendama, vaid ta peab ise õppima looma ja õpikeskkonda kujundama. Julgust kohe õpetajakoolituse õpingute algul praktilise tegevusega alustada on kindlasti andnud programm Noored Kooli, kus paralleelne õppimise-töötamise mudel on end õigustanud.

Muutusi on kindlasti rohkem kui kuus ja igaüks võib välja pakkuda oma nimekirja. Meile on kõige tuntavam käivitaja õppija individuaalsuse arvestamine, mis on muudatuste süda ja käivitanud palju teisi protsesse. Kümnendiga on kogutud olulisel hulgal kogemusi, et individuaalsusega arvestada. Murdepunkt, kus parim praktika rakenduks, on lähedal.


Tänavu kümneaastaseks saav programm Noored Kooli viib võimekad ülikoolilõpetajad ja noored erialaeksperdid vähemalt kaheks aastaks koolidesse õpetajana tööle. Samal ajal läbivad osalejad koolitusi ja kujunevad programmi jooksul aina paremaks õpetajaks ning eestvedajaks oma kogukonnas.

Pärast programmi lõppu jätkab üle poole neist õpetajana. 80 protsenti Noored Kooli kogukonnast panustab ka edaspidi mitmel moel haridusvaldkonda.

Noored Kooli programmi saab kandideerida kuni 24. novembrini Noored Kooli kodulehel.