Jaak Jõerüüt

FOTO: Sander Ilvest

Arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt kirjeldab seekordses artiklis, milline võiks välja näha mõne välisriigi diplomaadi raport oma kodumaa välisministeeriumile Eesti viimase aja päevapoliitiliste sündmuste kohta.

Teiste riikide diplomaadid jälgivad pidevalt, mis Eestis toimub, see on nende töö. Osa saatkondadest, mille suursaadik on Eestisse akrediteeritud, asuvad Tallinnas, osa lähemates või kaugemates pealinnades nagu Riia, Stockholm, Helsingi, Varssavi, Moskva jt. Tallinnas elavate ja töötavate diplomaatide arusaamine Eesti arengutest ja probleemidest on põhimõtteliselt alati parem kui siin mitte resideerivatel, kes peavad oma info koguma peamiselt pressist ja  kommunikatsioonivahendite abil Eesti ametnike ja poliitikutega suhtlemisest, millele lisanduvad harvad ning lühikesed käigud Eestisse.

Oma kodumaa välisministeeriumile ja muudele ametkondadele ning institutsioonidele antakse rutiinselt informatsiooni raportite ehk memodega. Nende kirjutamise sagedus ja temaatiline eristamine (poliitika, majandus, kaitsevõime, kultuur, sisejulgeolek, konsulaarvaldkond jne) on riigiti erinev, vastavalt selle riigi seadustele ja tavadele ning ka riigi huvide suunale teises riigis.

Päevakajalised memod lähtuvad viimastest aktuaalsetest sündmustest, need on kui diplomaatiliste uudisnuppude kogumid. Analüütilis-temaatilised memod käsitlevad mõnd nähtust või probleemi igast küljest, ilma ajalise raamita, need on olemuselt diplomaadi teemaartiklid või esseed. Võib päris kindel olla, et pilgu suund ja hinnang Eestis toimuvale ei kattu üks-üheselt meie endi huvide ja arvamustega. 

On üsna hästi ette kujutatav Tallinnas elava ja töötava diplomaadi X värske raport oma pealinna:

A) Eesti president (saadaolev CV memole lisatud) on kohale hääletatud, tundmatu, välkkiirelt eeslavale sattunud inimene, isiku tausta soovitan lähemalt uurida meie diplomaatidelt Euroopa Liidus ja Beneluxis. Oluline oleks ka meil siin Tallinnas teada, milliste juhtumite, riikide, firmade, isikutega ta oma Kontrollikojas veedetud aastate ajal töötas ja/või kokku puutus ja milline on taustainfo ta eelmisest töökohast.

Välis- ja julgeolekupoliitkat (Eesti põhiseaduses presidendi esmatasandi ülesanded) rahvusvahelist panoraami konkretiseerivates üksikasjades ta ei tunne, välja arvatud ehk Euroopa Liitu puutuv. Tugevaim külg on majanduspoliitika, mis siinses kontekstis valitsuse temaatika. Kuna president ei kujunda põhiseaduse järgi riiklikku poliitikat, vaid esineb peamiselt võimude lahususe ja tasakaalu ekvilibristlikul areenil, siis pole eeldada mingit meid huvitavate põhimõtteliste riiklike suundade muudatust.

Rahvas uut, ootamatut presidenti paradoksaalselt ei tunne, küll aga teavad teda (märkide järgi väga hästi) näiteks lahkuv president Ilves, parlamendi spiiker ehk põhiseaduse järgne teine isik riigis Nestor ja endine kahekordne peaminister, praegune Eesti Panga kõrge isik Laar. Suursaadik oli kutsutud lõpphääletusele parlamenti, sedakaudu on meie esimesed riiklikud tervitused protokollikohaselt ja vahetult edasi antud.

Parlament, kes otsuse langetas kokkuleppe teel, oli sattunud enda tekitatud sundseisu, ähvardanud oleks arvatavalt rahva suur pahameel ja emotsionaalne nõue parlamendi laialisaatmise kohta, ehkki seadus seda nii ei sätesta. Protseduuri tipnemine ühe kandidaadiga hääletamisega meenutab nüüd kohalikele elanikele  ebameeldivalt mittedemokraatlike riikide praktikat, sealhulgas endise okupeerijariigi Nõukogude Liidu praktikat. Võib ennustada, et see fakt jääb pikemaks ajaks painama kõiki põhiseaduslikke institutsioone, sest mitmesugustes meediavormides, sh sotsiaalmeedias levivad vastukajad vaevalt et teemat unustusse lasevad vajuda.

Surve presidendi valimiskorra muutmisele on ühiskonnas järsult suurenenud (vt ka mu valimiskampaania aegseid memosid 22P, 47P ja 54P).  Kuid ennatlik on ennustada, kas muutmissoov raugeb nagu varem või kas sumbub vaidlustesse nagu varem või kas suudab parlament midagi siiski otsustada. Näeme lähiaastatel. Meenutan, et põhiprobleemidest ja lahenduse võimalikest variantidest on saatkonna varasemates memodes pikemalt kirjutatud.

Lisamärkus – nii protsessi käigus kui selle lõpplahenduse saabumisel on kandidaatide ja nüüd ametisse hääletatud presidendi sugu (naisterahvas) kõrvaltvaatajate jaoks üle- või alatähtsustatud. Selline nähtus annab märku teatavast rahvuslikust mitmekihilisest kompleksist, millel peavad olema nii sügavad ajaloolised juured, et meie siin saatkonnas oma praegu keskmiselt paariaastase kohalolekuga ei suuda adekvaatselt hinnata kõiki lähema ja kaugema ajaloo siirdeid tänasesse päeva.

[NB! Sobiv koht on meenutada meie saatkonna ammust ettepanekut ministeeriumile, mis seisneb selles, et diplomaatide töötamise aeg keerukamates asukohamaades peaks olema pikem meie senisest praktikast! Eestit, mis on küll väike riik, loeme esiteks keerukate hulka siinse demograafilise olukorra ja geopoliitilise konteksti tõttu, millele lisandub ühiskonna suur pihustumine, nagu näitas lõppenud valimisprotseduur. Teiseks loeme seda riiki tähtsaks kui NATO ja ELi liiget; ja samuti asendi tõttu.]

B) Ootamatult pikale veninud presidendivalimised on ka kohapeal mõneti varjutanud palju teisi olulisi teemasid.

B 1 ) riigi tähtsaim finantsdokument, tuleva aasta riigieelarve esitati parlamendile, kuid isegi opositsioonil ei olnud valimispaanikas piisavalt aega seda korralikult avalikult analüüsida. Pean ses kontekstis taas meenutama, et riigil puudub selge strateegia uueks olukorraks, mis on vaid  mõne aasta kaugusel – eurorahade sissevoolu tunduv vähenemine. Ka tänavune eelarveprotsess ei anna lootust, et see teema tõuseks tõelisesse fookusesse.

B 2) Riigikohus asus (4.10.2016) arutama omavalitsuste protesti hiljuti vastu võetud haldusreformi seaduse vastu. Nimetatud seadus muudab põhjalikult riigi haldusstruktuuri. Kõik omavalitsused ei ole sellega rahul ja üle pika aja on protest mõne seaduse vastu jõudnud nii kiiresti nii kõrgele tasemele. Tuntud juristide seas tundub olevat samuti lahkarvamusi. Küsimus on seaduse ja põhiseaduse vahekorrast.

B 3) Suurejoonelist ja vaimustavat kultuurisündmust, Eesti Rahva Muuseumi valmissaamist ja avamist, mida saab iseloomustada kui rahvusliku enam kui sajandi pikkuse unistuse materialiseerumist, varjutas sündmus, mis võttis ootamatult poliitilise varjundi, seepärast siin lõpuks lühidalt.

Üks näituseobjekt (saatkond on lugenud vaid selle kirjeldusi) solvas usklikke, nagu seda väljendas siinse luteri kiriku peapiiskop (lisatud link vastavale materjalile, sh visuaalsele). Ebaõnnestunud, ignorantne vastus muuseumilt peapiiskopile kutsus esile ägedaid reaktsioone pressis.

Saatkond näeb ootamatut linki poliitiliste teemade juurde nii: ehkki siinne rahvas pole nii valdavalt religioosne nagu Itaalia, Malta, Leedu või Poola, on viimane loendus registreerinud Eestis ca 320 000 usklikku. (Meenutame, et kogu elanikkond ca 1,3 miljonit).  Sellest üle poole moodustavad õigeusklikud, kellest suure enamiku omakorda kohalikud venelased. Sellel tõsiasjal, et põlisrahva (eestlaste) kõige olulisemas muuseumis olev eksponaat võib ka suure hulga venelastest õigeusklike tundeid tõsiselt häirida, on poliitilis-provokatiivne alatoon, olenemata sellest, kas see on tahtmatu või tahtlik. Vastavalt muuseumi juhtkonna uuele kommunikatsioonile on lootust, et see intsident kas laheneb peagi või on memo kõigi adressaatideni jõudmise ajal juba lahenenud.


Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.