Priit Rohtmets

FOTO: Erakogu

Eesti Rahva Muuseumi avamist on varjutanud õnnetu lugu Neitsi Maarja kujuga, mis jalahoobist puruneb ja seejärel jälle tükkidest kokku tervikuks koondub. Eksponaadil, mis esmapilgul paistab väga ühemõtteline, on tegelikult omajagu tõlgendusvarjundeid, kirjutab Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur Priit Rohtmets.

Ehkki enamik inimesi naudib tõenäoliselt lihtsalt väikest jalaga löömise täpsusharjutust ja ekspositsiooni graafilist lahendust, võib see teiste jaoks solvav olla.

Kahtlemata ei tohi ignoreerida ka pedagoogilist mõju noortele ehk kellelegi jalaga virutamise soosimist. Nii ei puuduta solvumine mitte üksnes usklikke, vaid ka neid, kelle arvates on jalaga tagumine väljaspool jalgapalliplatsi vastuvõetamatu.

Ekspositsiooni arvustajad on leidnud, et see solvab eestlasi, kes on üle 800 aasta elanud Maarjale pühendatud maal. Olgu öeldud, et pilte hävitasid ühtmoodi nii sakslased kui ka eestlased, nii pole selles midagi ülearu rahvuslikku või eestlastele ainuomast.

Maarja kujutis, mida eksponeeritakse, pärineb Lotmani sõnul 19. sajandist ja sellel pole reformatsiooniga midagi pistmist.

Kõige enam sai piltide hävitamises kannatada Tallinna linn, kuid Tallinnas lõppes pildirüüste üsna kiiresti, sest kohalik võim pani sellele, nagu igale teisele korrarikkumisele ja korralagedust esilekutsuvale nähtusele, päris kiiresti piiri. Tõsi, hiljem esines piltide hävitamist Tartus ja ka teistes suuremates Eesti linnades.

Seisukohti on erinevaid. Ehkki ühelt poolt on tõesti tegemist ilmeka ajalookäsitusega, on näiteks Mihhail Lotman juhtinud tähelepanu, et kuju ajaloolises paikapidavuses on tõsiseid kahtlusi. Maarja kujutis, mida eksponeeritakse, pärineb tema sõnul 19. sajandist ja sellel pole reformatsiooniga midagi pistmist.

Ehkki tõenäoliselt kasutatakse Maarja kuju selle sümboliväärtuse tõttu, oleks pildirüüste kajastamiseks võimalik leida midagi ajalooliselt autentsemat ja sündmust ennast kujutavat. Kildudeks võib puruneda ka mõni pilt, kus pildirüüstet kujutatakse. Tõsi on ka asjaolu, et Maarja sellisel moel eksponeerimine on reformatsiooni vulgaarsem väljendus, mille esiletoomine näitab küll usupuhastuse ühte tahku, ega ei anna kindlasti kogu protsessist täielikku pilti.

Igaüks saab tunda end protestandina

Õnneks on reformatsiooni Eesti Rahva Muuseumi ekspositsioonis käsitletud mitmekesisemalt kui lihtsalt Neitsi Maarja kuju purustamise kaudu. Nii ei tohiks Maarja kujule ekspositsioonis keskset tähendust anda. Kahjuks on praegune poleemika aga just seda teinud.

Maarja kujuga seoses tuleks tähelepanu pöörata veel ühele tõlgendusele, mis on solvamise ja solvumise taustal jäänud tähelepanuta. Selliste eksponaatide mõte, kus inimene saab n-ö asja sisse minna, on ju viimselt selles, et inimene asetab end ajaloolise sündmuse keskele. Sellega on ekspositsiooni koostajad kas tahtlikult või tahtmatult teinud igast jalaga virutajast protestandi.

Äsad kujule jalaga, tunned end kui luterlasest pildirüüstaja ehk väga vulgaarsne protestant, kes jalaga äsades võis võidelda nii kiriku kui ka ühiskonnakorralduse vastu. See on omajagu irooniline viis näidata eestlaste luterlikke juuri ja loodetavasti ei jää see oma ühekülgsuses liiga valjult kõlama. Ajalooõpetajaga ERMi külastades tekib ju noortel kooliõpilastel paratamatult küsimus, kuidas õpetaja seda atraktsiooni tõlgendab ja kuidas nimetada jalaga lööjat?

Muuseumi avalike suhete juht Kaarel Tarand lisas ekspositsioonile omapoolse tõlgenduse, et meil võibki usku pilgata, sest meil on kirik ja riik lahus. Selle peale tekib ilmselt igal arukal inimesel küsimus, kas näitus kajastab ajalugu või mõne inimese praegust suhtumist religiooni. Muidugi on ka ajalookäsitus alati oma aja nägu, aga Tarandi hinnangust kumab läbi pigem nõukogude ajast pärit vulgaarateistlik kui vulgaarprotestantlik seisukoht, millel pole reformatsiooni ajalooga kuigi palju pistmist.

Muuseumilt kiire reageering

Ilmselt on meil kokkuvõttes kasulik hoiduda mõlemast vulgaarsest ja äärmuslikku laadi seisukohast. Õnneks kuuluvadki mõlemad arusaamad ühiskonna äärealale ja valdav osa ühiskonnast on võimeline nii reformatsiooni kui ka praegust maailma ja religiooni selles mitmekülgsemalt nägema.

Muuseumi tuleb tunnustada kiire reageerimise eest, et olukorrale lahendus leida. Ilmselt oleks kõige õigem pildirüüstamise motiiv visuaalsel kujul säilitada, aga asendada mõne muu kujutisega, ja nagu on juba otsustatud, oleks see kogetav ilma jalalöögita ehk võimaluseta ise pildirüüstajaks saada. Ilmekas on see juhtum siiski, sest peegeldab muuseumi suutmatust ühiskonnale rahuldavalt oma ekspositsioonis asuvat objekti ja selle tähendust selgitada.

Ka näitab see seda, et religioon ei ole Eesti ühiskonnas sugugi eilsesse päeva kuuluv nähtus, nagu ka seda, et religioon on paljude jaoks endistviisi seotud inimeseks olemise kõigi tahkudega, sealhulgas inimväärikusega. Lõppeks ongi tegemist ju inimväärikuse küsimusega, mitte usu pilamisega, sest mitte keegi meist ei kujuta ette seda, et me lööksime jalaga ühte noort naist, et sellega ajalugu taaselustada.