FOTO: Urmas Nemvalts

Rahandusministeeriumi ametnike arvutused näitavad, et rahalise reaalsusega kokku puutudes purunevad erakondade valimislubadused kildudeks nagu räästast kukkunud purikas.

Kriitikud võivad muidugi ametnike arvutustes haista ka rahandusministri portfelli hoidva Reformierakonna kätt, ent kõik need dokumendid on ministeeriumi kodulehel väljas, igaüks saab nendega tutvuda ja järeldusi teha.

Erakondade esindajad arvutuslikku pessimismi ei jaga – öeldes, et nende rehkendused lubavad praegu just selliseid lubadusi välja käia. Ning mida muud neil valimisvõitluse hetkeseisus öelda olekski.

Läinudsuvise majandusprognoosi kohaselt peaks Eesti avaliku sektori koondeelarve defitsiidist väljuma 2014. aastaks. See tähendab, et selle ajani kulutab riik igal aastal rohkem, kui on sissetulekuid. Kui aga meil peaks minema nii kehvalt, et ennustus osutub liiga optimistlikuks, tuleb tasakaalu saavutamiseks veel mõni aasta vaeva näha.

Eesti on varasemalt eelarvetasakaalu üle õigusega uhke olnud. Kuuest parlamendierakonnast kolm rõhutavad eelarve tasakaalus hoidmise tähtsust ka oma valimisprogrammis. Kaks erakonda ei vaidlusta mitte niivõrd eelarve tasakaalu põhimõtet, kuivõrd olemasoleva maksusüsteemi suutlikkust.

Maksusüsteemi muutmine iseendast ei tähenda automaatselt eelarvetasakaalust loobumist, aga ennustamatust ettevõtlus­kliimas kindlasti – ning praegu, masust toibumise ajal, raskendab ebakindlus majanduse taaselustumist.

Eelnevat arvestades oleks igati kohane, kui koos valimislubadustega käiks iga erakond välja ka oma nägemuse eelarvedistsipliinist lähiaastail, mil ta loodab oma programmi ellu viima asuda.

Aluseks võiks võtta kehtiva prognoosi – koos lubaduste ja ümberkorraldustega, mis eelarveseisu mõjutavad. Näiteks sotside esimees Sven Mikser tõdes hiljuti Postimehe usutluses, et lubadusi pole mõtet anda, kui nende tulemuseks on «nullsumma mäng».

Järelikult peab sellise programmi üheks tulemuseks olema valitsuse omast positiivsem finantsprognoos – selle võikski välja käia. Ei piisa üksnes tõdemusest, et soov on hoida eelarvenumbrid Maastrichti kriteeriumide piires.

Valijad võivad otsustamisel arvestada muidugi lubaduste mõju rahakotile, aga pikemaajalisem mõtlemine nõuaks enam tähelepanu ka erakondade eesmärkidele ja põhimõtetele. Kui ülearu kulukaid lubadusi täita kavandatakse, võetakse see raha teiste arvelt. Kärbitud on aga juba paljutki, ning need teised on enamasti samasugused abivajajad.