FOTO: Urmas Nemvalts

Kersti Kaljulaidi on viimaste päevade vältel kiidetud nii ülevoolavalt, et isegi kui kõik kiidusõnad on õigustatud, on peaaegu piinlik neid siinkohal korrata.

Inimlikult on igati mõistetav, et sellistel valimistel, nagu eile nägime, on tegelikel valijatel – s.o riigikogu liikmetel – lisaks soovile kandidaati adekvaatselt iseloomustada ka sisemine vajadus veenda nii ennast kui avalikkust, et nende valik on õigemast õigem.

Nüüd tasuks rahuneda ja anda maad mõistmisele, et tegu on siiski lihast ja luust inimesega, kellele ta uues ametis seavad raamid nii seadustega antud volitused, protokoll ja tavad kui paraku ka loodusseadused. Kersti Kaljulaidil seisab ees suur töö esmalt kasvõi uute olude ja ametiga kohanemisel. Selge, et väga pikka «õpiaega» ei võimalda talle ei avalikkus ega poliitikutest ja ametnikest kolleegid. Ometi hoidkem heatahtlikult meeles, et oleks ilmaime, kui just temast saaks esimene inimkonna ajaloos, kellel ühtegi viga või apsakat ette ei tule. Me kõik loodame, et oleme saanud Eestile tubli presidendi, ent pole mõistlik panna ta turjale ebarealistlike ootuste koormat ja etendada seejärel pettumist.

Järgmine vabariigi president on valitud. Lõpuks ometi – võime kergendusega ohata pärast pikki kampaaniakuid ning mitut ebaõnnestunud valimisvooru. Ja kiita seda, kui heast küljest näitas end esinemistes Kersti Kaljulaid, kellest sai ju kandidaat kõigest nädal aega tagasi.

81 riigikogu liikme toetushääl talle on esiteks muljet avaldav usalduskrediit ja üksiti tugev vundamendikivi järgmise presidendi ametiajale. Teiseks osutab see, et vähemalt viimases hädas on riigikogu fraktsioonid täiesti võimelised koostööd tegema ja jätma üksteise ületrumpamise väikeste, presidendivalimistesse õigupoolest mittepuutuvate punktivõitude nimel. Kaljulaidi isikuomadused tegid vaatamata mitmeti ebamugavale olukorrale tema poolt hääletamise lihtsaks.

Mõistagi pole eilne kandidaat, nüüdne valitud president süüdi oludes, milles ta valiti, ega reeglites, mis tegid võimalikuks eelmiste valimisvoorude ebaõnnestumise. Selge on aga see, et presidendi valimise korda tuleb muuta, et ei korduks see, et isegi valimiskogus presidenti ei valita. Vabaerakond on pannud ette muuta seadust nii, et nn valged valimissedelid enam võimust ei saaks ja presidendiks valitaks see, kes saab valimiskogus teises voorus kõige rohkem hääli. See on kõige lihtsam võimalus vältida piinliku jandi kordumist, muutmata samas võimuharude tasakaalu, mis on meil Eestis ju siiani üpris hästi toiminud.

Kaljulaid ise ütles vägagi sümpaatselt, et ta eesmärk on, et viie aasta pärast ei tehtaks enam suurt juttu sellest, kas Eesti president on mees või naine. Ametis on tähtis inimese tegu ja sisu, mitte sugu. Ometi, tahame või mitte, on märgilise, mõjusa tähtsusega ka see, et Eesti sai esimese naispresidendi.