/nginx/o/2015/11/26/4738655t1hef64.jpg)
Kuskil Kremli koridorides kohtuvad juhuslikult Nadežda Krupskaja ja Leonid Brežnev. Krupskaja ütleb: «Oi, Leonid Iljitš, kas te mäletate mind, ma olen Krupskaja... Nadežda.» Brežnev vaikib mõne sekundi, siis kortsutab kulmu, tõstab käed ja vastab joviaalselt: «Loomulikult mäletan. Ja teie meest, vanakest Krupskit, mäletan ka suurepäraselt.»
See nõukogude anekdoot meenub seoses ametist lahkuva presidendi Toomas Hendrik Ilvesega. Sellisel puhul tehakse ikka tagasivaateid, millega keegi mällu ja ajalukku jääb.
Arnold Rüütli puhul ei olnud suuri ootusi. Rüütli suurimaks vooruseks on see, et ta on ilus. Selle rolliga tuli ta suurepäraselt toime ühtviisi ülemnõukogu presiidiumi esimehe kui ka Eesti Vabariigi presidendina. Tagantjärele on positiivsena välja toodud tema toetust Euroopa Liidule, kuid vaevalt et Eestil ka selleta oleks ühendusse astumata jäänud.
Ilvese saamisega presidendiks 2006 olid ootused aga kõrged. Väliseestlasena oodati talt poliitilise kultuuri parandamist ja lähendamist vanadele demokraatiatele. Praegu võib öelda, et sellega ta hakkama ei saanud. Oodati ka kõva välispoliitika tegijat, nagu ootasid mõned ka aastal 2016. Inimest, kelle ees oleksid lahti uksed Washingtonis, Brüsselis ja Berliinis. Kes probleemi korral tõstaks hargilt toru ja helistaks Merkelile või Obamale. Või kui vaja, kas või Vladimir Vladimirovitšile endale.
See latt aeti paraku liiga kõrgele, sest sellist inimest Eestis ei leidu. Kui vaatame ringi, siis Euroopa Liidu tasemel käib suhtlus peamiselt peaministrite, mitte riigipeade tasemel. Presidendivõimu on oluliselt piiratud ka neis Ida-Euroopa riikides, kus 1990. aastate algul võeti kasutusele prantslaslik poolpresidentaalne mudel. Ka meil on aset leidnud midagi sarnast, küll väiksemas mahus, kuid viimaste presidentide ajal on loovutatud mitmed funktsioonid, mida Lennart Meri näiteks 1992 aktiivsemalt täitis. Pealegi pole Eesti puhul tegu autoritaarse režiimiga, kus välispoliitika sõltuks ühest inimesest.
Väita, et presidendiinstitutsioon on Eestis midagi kasutut, mis tuleks ära kaotada, on rumalus. Küll ilma reaalse võimuta, võib president siiski anda teatava tooni.
Toomas Hendrik Ilvesel on erinevalt enamikust Eesti poliitikutest olemas arusaamad välispoliitika toimimisest, teine asi on see, et need arusaamad põhinevad paljuski klišeedel. Põhimõtteliselt oli kahe eelmise presidendi suurim teene see, et nad tõestasid, et Eesti Vabariigi presidendi ametisse sobib praktiliselt igaüks (see pole mõeldud halvustavalt, meie poliitiline süsteem on lihtsalt suurepärases tasakaalus), ning seepärast jääb lahkuv president eelkõige meelde tänu oma naistele ja oskusele elegantselt kikilipsu kanda.
Väita, et presidendiinstitutsioon on Eestis midagi kasutut, mis tuleks ära kaotada, on rumalus. Küll reaalse võimuta, võib president siiski anda teatava tooni. Seepärast tuleb lähemal ajal kindlasti ette võtta presidendivalimise süsteemi remont, mitte seda edasi teadmatusse lükata.