Kui Marina Kaljuranna puhul räägiti temast kui võimalikust Eesti rahva emast, siis Kersti Kaljulaid selle kuvandi alla kindlasti ei mahu. Ta lihtsalt pole nii soe, pehme ja naerusuine. Pigem kannab ta välja meid toetava ja kaitsva õe rolli.
Sirje Niitra: president kui (vanem) õde (3)
3. oktoober 2016, 17:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kersti Kaljulaid tundub olevat kõike seda, mida ootame oma vanemalt õelt: tark, kindla sõna ja teoga, selline, kellele võib loota ja kes meid alati ära kuulab, on meie jaoks olemas. Tulevane president on lubanud osutada lahendamist vajavatele murekohtadele – täpselt nii, nagu teeb seda õde oma nooremate õdede-vendade puhul. Ehkki meile ei pruugi need õpetussõnad sel hetkel meeldida, oleme hiljem enamasti tänulikud ja mida aasta edasi, seda enam hakkame oma vanemat õde armastama. Loodetavasti läheb nii ka meie uue presidendiga.
Vahel juhtub, et õde on pikki aastaid kodust kaugel tarkust ja kogemusi hankimas olnud. Kui ta siis ükskord naaseb, kulub parasjagu aega, et temaga uuesti harjuda, ta jälle omaks võtta. Just nii tundub praegu olevat ka Kersti Kaljulaidiga. On inimesi, kes ütlevad, et nad ei tunne teda, samas on rohkem neid, kes teavad teda kas tema töö järgi Euroopas või on lugenud tema asjalikke mõtteavaldusi Eesti ajalehtedest või kuulnud raadiost.
Tuntus polegi alati oluline. Oleme ju küll ja küll valinud parlamenti ennast esindama teleekraanilt või teatrilavalt tuttavaid nägusid, kes pole aga suurt midagi ära teinud. Õnneks on mõni neist ise aru saanud, et on sattunud valesse kohta, ja Toompealt jalga lasknud. Au neile selle eest!
Kersti Kaljulaid on oma presidendikandidaadiks olemise napi aja jooksul avalikel esinemistel suutnud paljud skeptikud pahviks lüüa. Nii teravat mõistust koos väga ladusa ja täpse sõnakasutusega kohtab harva. Tõsi küll, ta võib tunduda vahel liiga napisõnaline ja tõsine, aga mõelge ka, millisesse olukorda me ta asetasime. Uude rolli, ja veel nii tõsisesse, sisseelamine võtab paratamatult aega, mida talle anti aga äärmiselt napilt.
President peab olema tark ja Kaljulaid seda kindlasti on. Koguni sedavõrd, et on avaldatud arvamust, miks me teda ometi varem Eestisse tagasi ei kutsunud, et talle Eesti poliitikas mõnd vastutusrikast kohta pakkuda. Aga hea, et see nüüdki juhtus ja talent taas kodus on.
Kui milleski kahelda, siis ehk selles, kas ja kuidas suudab peagi ametisse astuv president oma väljapeetud kõnepruugiga kõnetada lihtrahvast ehk kõiki neid tädi Maalisid ja onu Oskareid, keda ta samuti esindada on lubanud. Ja ehkki president ei pea kogu aeg naeratama, nagu mõni varasem presidendiks pürgija näis arvavat, siis veidi pehmemat joont võiks ta harjutada küll. Aga andkem talle selleks kõigeks aega.
Igal juhul tahaks nüüd hüüda: elagu meie uus, kena, stiilne ja sportlik naispresident! Häbi ta meie riigile kindlasti ei tee.