Joanna Dagmara Dobosz: tänane Poola naiste streik on võitlus inimväärikuse eest

Poola naised tulid täna tänavatele, et väljendada oma vastuseisu võimalikule seadusemuudatusele, mis keelustaks abordi. Et protesti märgiks kannavad meeleavaldajad musti rõivaid, on sotsiaalmeedias selle tähiseks saanud #blackprotest. Foto: Czarek Sokolowski/AP

Täna, 3. oktoobril toimub Poolas riigi ajaloo esimene naiste üldstreik, mida toetatakse aktsioonidega üle kogu maailma. Streigi eesmärk on peatada Poola parlamendis arutatav seaduseelnõu, millega tahetakse abordid kriminaliseerida, kirjutab Tartu Ülikooli poola keele ja kultuuri lektor Joanna Dagmara Dobosz.

Joanna Dagmara Dobosz. Foto: Foto: Erakogu

Et protesti märgiks kannavad meeleavaldajad musti rõivaid, on sotsiaalmeedias selle tähiseks saanud #blackprotest - eesti keeles Must Protest.

Juba praegu on Poola abordiseadused ühed Euroopa konservatiivsemad: abordid on lubatud üksnes vägistamise ning ohu korral ema või lapse elule. Seetõttu on riigis levinud illegaalsed abordid, igal aastal toimub neid hinnanguliselt 150 000. Reedel valitsuspartei Õigus ja Õiglus esitatud seaduseelnõu võtaks aga naistelt sellegi otsustusõiguse, ähvardades karistustega ühtviisi nii rasedaid kui ka arste. Eelnõu toetajad räägivad juba järgmistestki sanktsioonidest nagu rasestumisvastaste tablettide keelustamine.

 

Streik koosneb kahest osast: töö katkestamine üheks päevaks suvalisel legaalsel põhjusel (haiguspäev, veredoonorluspäev, palgata puhkus vms), õppetöö katkestamine kõrgkoolides, laste kojujätmine koolist ja lasteaiast ning meeleavaldused, mida streiki koordineeriva Facebooki-lehe andmeil on üle 50. Sotsiaalmeedias kogus streigiüleskutse juba esimese päevaga üle 100 000 toetaja. Eeskujuks on võetud Islandi naiste streik 24. oktoobril 1975, mil 90 protsenti Islandi naiste protest ebavõrdsete palkade ja töötingimuste vastu halvas kogu riigi majanduse. Sarnast tulemust loodetakse ka Poolas.

Lisaks Poolale toimuvad toetusaktsioonid kogu Euroopas Soomest Rumeenia ja Islandist Hispaaniani, samuti Austraalias, Hiinas, USAs ja Kanadas. Suurbritannias, kus elab palju poolakaid, alustati aktsioonidega juba 30. septembril, kui läbi Londoni kulgev Must Jooks lõppes Westminsteri lossi ees. Eesti meedias on aga kajastus jäänud üsna napiks.

 

Mida #blackprotest minu jaoks tähendab?

See on esimene üleriiklik naiste streik Poolas, mis ületab parteide ja ühiskonnaklasside piirid. See on võitlus põhiliste inimõiguste eest, lahing naiste vaba tahte eest tsiviliseeritud Euroopa riigis 21. sajandil!

See on esimene üleriiklik naiste streik Poolas, mis ületab parteide ja ühiskonnaklasside piirid. See on võitlus põhiliste inimõiguste eest, lahing naiste vaba tahte eest tsiviliseeritud Euroopa riigis 21. sajandil! Meie, naised, võitleme oma inimväärikuse eest, vabaduse eest pere planeerimisel, laste saamisel ja – lõpuks – meie perekondade ja elude kaitseks. Enamgi veel, see streik on meie hääl katoliku kiriku mõju vastu valitsusele riigis, mis siiani ikka veel nimetab ennast ilmalikuks!

 

Me ei võitle abortide eest. Me võitleme valikuvõimaluse eest, kui meie elud on ohus – igas mõttes. Me tahame juhtida tähelepanu seksuaalkasvatuse madalale tasemele Poolas. Me tahame ka küsida: miks lükkas valitsus kodanike projekti abordiseaduse liberaliseerimiseks tagasi juba esimesel lugemisel, ehkki oli varem kinnitanud, et keegi midagi niisugust ei tee? Ja nüüd, vaatamata avalikkuse vastuseisule, tahavad poliitikud kiiresti ja kõhklematult hääletada juba niigi karmi seaduse edasise karmistamise poolt!

 

#blackprotest on streik selleks, et me ei astuks sammu tagasi sajanditesse, kus naistel polnud õigust ise otsustada. See on naiste ühtsuse deklaratsioon õigluse, solidaarsuse ja mõistmise nimel, kõigi nende eest, kes on kunagi pidanud seisma või kel tuleb kunagi seista valiku ees ja kelle jaoks abort on ainus võimalus päästa oma elu, kaitsta perekonda või ravida vägistamisest jäänud haavu.

 

Kuidas mõjutaks uus seadus meie elu?

Lõpevad sünnituseelsed testid – sest kui raseduse vältel avastatakse defektid, ei saa keegi vanglakaristuse ähvarduse tõttu enam midagi teha. Samamoodi muutub karistatavaks nurisünnitus.

Emad sunnitakse kandma rasedust lõpuni hoolimata sellest, kui neid on vägistatud või see nad tapab. Isegi kui rasedusega kõik hästi läheb, on lapse ja kogu protsessiga seotu raske trauma. See mõjutab perekonda – nende elukaaslasi ja vanemaid –, samuti tööd ja kogu isiklikku elu. Kas te kujutate ette, kui raske on mehel kasvatada last, kes tuli ilmale seetõttu, et tema naist vägistati? Või kas te suuda kujutleda, mida tunnevad vanemad, kelle 14-aastast last sunnitakse sünnitama? See teema puudutab kogu ühiskonda – abikaasasid, elukaaslasi, vanemaid –, mitte üksnes naisi.

Abordivastased organisatsioonid, mis praegu püüavad abordikeeldu läbi suruda, ei hooli nende laste ja perede edasisest elust. Nende jaoks on tähtis ainult loode.

Sel kõigel on tagajärjed: sünnile järgneb elu ja mitte igaüks ei suuda kasvatada üles raske puudega last. Perekonnad lagunevad, seda juhtub alatasa – ja kuidas mõjutab olukorda see, kui ei jää enam mingit valikuvõimalust?

Poolal ei jätku infrastruktuuri ja ressursse, et aidata praegusigi perekondi, kus kasvavad puudega lapsed. Veel enam – abordivastased organisatsioonid, mis praegu püüavad abordikeeldu läbi suruda, ei hooli nende laste ja perede edasisest elust. Nende jaoks on tähtis ainult loode.

Valitsuspartei ideoloogia võtab võimust terve mõistuse üle. Ilmalik riik muutub üha enam religioonipõhiseks. Ühiskond lõheneb. Poola inimesed distantseerivad ennast valitsusest ja katoliku kirikust.

Kui uus seadus peaks jõustuma, lööb õitsele abortide must turg ning Poola kodanikud otsivad oma õigusi teistest maadest. Keskklass ja rikkad võivad endale lubada hea varustuse ja kogemustega kliinikuid välismaal, kuid vaestel tuleb leppida odavate ja ohtlikumate lahendustega.

Miks ma hoolin Poolas toimuvast, kui ma seal enam ei ela?

Vaatamata minu praegusele elupaigale Eestis olen ma poolakas ja minu kodumaal toimuv on mulle tähtis.

Praegused sündmused mõjutavad mu sõpru ja perekonda Poolas. Uus seadus jätab sügava jälje nende elule ja heaolule. See puudutab ka nende elukaaslaste elu – neist kõigist saavad praegu läbisurutava seaduse ohvrid. Psühholoogiline trauma jääb kogu perele.

 

Sellepärast toetan ma Poola naisi ka välismaal elades. Ma kirjutan alla petitsioonidele, hääletan valimistel, olen aktiivne sotsiaalmeedias, osalen üritustel. Näidates üles solidaarsust Poola naistega, kannan ma esmaspäeval, 3. oktoobril, musta.

 

 

Tõlkinud Raul Veede