Kirjas on välja toodud Rail Balticu kavandatud teostuse igati olulisi ja tõsiseid probleeme, aga lisatud nende sekka ka populistlikke väiteid, mis näitavad autorite ulatuslikku ignorantsust oma koduümbruses – nii mõnesaja kilomeetri raadiuses – toimuva kohta. On uskumatu, et 21. sajandi Euroopa haritlased kirjutavad alla sõnadele «Berliini keegi rongiga sõitma ei hakka» või «kaubavedude maht põhja-lõuna suunal pole märkimisväärne».
Mu Helsingi sõbrad ja tuttavad küsivad tihti, kas raudteehange Varssavi poole on kasvõi natuke edasi liikunud – kas on lootust oma eluajal veel rongiga Kesk-Euroopasse sõita. Hulk sõpru Poolast, Saksamaalt ja kaugemaltki lõunast on pettuma pidanud, kui olen nende Baltimaadesse tulemise plaanid segi paisanud teatega, et rongiga siia ei saa. On palju noori ja vanemaidki inimesi, kes saavad aru lennuliikluse ebasäästlikkusest. Isegi paljud sageli lendajad ütlevad, et sõidaksid pigem rongiga, kui see vaid võimalik oleks. Ma ise olen keskkonnakaalutlustel loobunud lendamisest juba 24 aastat tagasi. Mujal Euroopas see reisimist raskeks ei tee, aga Baltimaades kannatan ma pidevalt raudteeühenduste puudumise tõttu.
Seni alles kahe aastakümne pikkune odavlendude ajastu ei pruugi enam kaua kesta. Euroopas on õnneks juba hea ja ulatuslik raudteevõrgustik ning mugavad rahvusvahelised reisirongid, Baltimaad on aga anomaalia, kust rongiga saab ainult ida poole. Lähim Euroopa raudteede sõlmpunkt asub Varssavis. Uus raudtee Tallinnast Varssavisse ei ühenda meid seega mitte ainult Berliini, vaid kogu ülejäänud Euroopaga. Reisimisvõimalused Euroopa raudteedel on jäänud ehk avastamata neil, kes siit läände ja lõunasse peamiselt lennukiga sõidavad.