Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Mihhail Lotman: Kersti Kaljulaidist ja Püha neitsi Maarja ilmutusest ERMis (13)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Mihhail Lotman
Copy
Kersti Kaljulaid
Kersti Kaljulaid Foto: Videokaader

Viimastel päevadel on minu käest korduvalt küsitud kahte asja: mida ma arvan uuest presidendikandidaadist ning mida ma arvan Kaarel Tarandist ja Maarja kujust ERMis. Püüan lühidalt nendele küsimustele vastata, kirjutab oma blogis semiootik Mihhail Lotman.

1. Kersti Kaljulaid

Proua Kersti Kaljulaidi kohta võin öelda ainult positiivset. Siiski ei hakka seda tegema, kuna esiteks ta minu kiitust ei vaja ja teiseks, kuna tegemist on ainsa kandidaadiga, oleks see lihtsalt kohatu.

Niisiis on meil väljavaade saada väärikas president. Mis on muidugi hea. Mis aga ei ole hea, on mitmekuine enese ja teiste petmise kampaania, mis sellele eelnes, kuid sellest tahan kirjutada hiljem.

2. Püha neitsi Maarja ilmutus ERMis

Minult küsiti, kuidas mina kristlasena, eriti katoliiklasena suhtun sellesse, et ERMis neitsi Maarja kuju lüüakse jalgadega puruks, ja see toiming käib usupuhastuse sildi all. ERMi avalike suhete juhi Kaarel Tarandi sellekohased seletused ja õigustused on omaette pärlid.

Aga asja sisust. Ikonoklasmi juhtumid leidsid reformatsiooniajal tõesti aset nii Tallinnas kui Tartus, kuid see veel ei tähenda, et nende üle võiks erilist uhkust tunda. Eriti sensitiivne on selles kontekstis neitsi Maarja teema. Isegi kui jätta kõrvale see, et hiljuti tähistas Eesti pidulikult Maarjamaa nime saamise aastapäeva, peab mainima, et Martin Luther suhtus Maarjasse erilise aukartusega, pidades teda kõikide naiste eeskujuks. On väga kahtlane, kas talle meeldiks idee Maarja kuju jalaga purustamisest.

Niisiis, asi on ajaloo seisukohalt vähemalt kahtlane. Kuid see on täiesti vale visuaalselt seisukohalt. Maarja kuju ERMis jäljendab 1830. aasta Maarja ilmutust Catherine Labouréle, täpsemalt sellele sündmusele pühendatud medaljoni. Selline ikonograafia oli reformatsiooniajal täiesti võimatu nii Maarjamaal kui mujal.

Mis aga puudutab hr. Kaarel Tarandit, siis arvestades tema varasemaid saavutusi, ootasin kohe pärast tema ametikohale määramist, millal ERMist hakkab kostma ämbrite kolinat. Et see hakkas kostuma kohe avamispäeval, ületas mu julgemad ootused.

Samas ei taha ma olla nende seas, kes kõva häälega väljendavad oma nördimust. Viimasel ajal on palju pilatud igasuguseid pühi sümboleid. Ma ei saa seda heaks kiita, kuid soovitan neil, kes ei saa seda kuju vaatamata jätta, suhtuda sellesse kui halba nalja.

Tagasi üles