Õhurünnakus vigastada saanud süüria poiss Omran Daqneesh

FOTO: SCANPIX

Vene ja lääneriikide vahel on lahenduseta probleeme, mis halvendavad ida-lääne suhteid pikemaks ajaks. Näiteks Krimmi poolsaare kuuluvus, mida tulevikus on võimalik lõplikult reguleerida ja rahvusvahelisest päevakajast maha võtta vaid Ukraina-Venemaa kokkuleppega. Millal see aset leiab, on raske öelda.

Krimmiga sarnane probleem on MH17, see küsimus leiab lahenduse vaid juhul, kui Venemaa süü omaks võtab, süüdlased õigusemõistmiseks välja annab – selge on see, et tulevikus lääs nende väljaandmist nõuab – ja hukkunute omastele kompensatsiooni maksab. Midagi sellist on maailmas juba olnud, kui Liibüa diktaator Muammar Gadaffi loovutas Liibüa luure poolt Lockerbie kohal 1988. aastal korraldatud terrorirünnaku süüdlased ja maksis omastele kahjutasu.

Eespool mainitud küsimused leiavad tulevikus kindlasti lahenduse, võib-olla küll mitte Venemaa praeguse juhtkonna ajal, kuid leiavad. Siis leevendatakse lõpuks ka Venemaa-vastaseid rahvusvahelisi sanktsioone.

Kuid ida-lääne suhetes on probleeme, mida ei saa lõputult pealt vaadata ja aeg-ajalt rahvusvahelises meedias «kahetsust» avaldada. Haiglate ja rahvusvaheliste abiorganisatsioonide humanitaarkonvoide hävitamine ning tihedalt asustatud elamurajoonide ründamine kassettpommidega Süürias on äärmine barbaarsus, mille tunnistajaks on viimasel ajal olnud terve maailm. Tegemist on sõjakuritegudega, rahvusvaheliste õigusaktide, millega on ühinenud ka Vene Föderatsioon, küünilise rikkumisega.

Kõige enam tekitab küsimusi, mida sellega loodetakse üldse saavutada. Venemaa alustas sõjalist interventsiooni Süürias oma liitlase Bashar al-Assadi toetuseks aasta tagasi, esimestel kuudel õnnestus Assadi toetajatel tõepoolest mõningast edu saavutada. Viimastel kuudel on Süürias aga tekkinud kummaline olukord. Vene lennukid loobivad pomme, ilma et sel oleks vähimatki mõju sõjategevuse käigule Süürias, kuna Assadile lojaalsed jõud ei ole eri põhjustel võimelised läbi viima suuremaid maismaaoperatsioone ning tegelikult on üle viie aasta väldanud Süüria kodusõda kõik pooled juba parajalt ära kurnanud.

Vene lennuväe tegevus Süüria kohal on ühe aasta vältel muutunud päästeoperatsioonist, mille eesmärk säästa Assadit Nadžibullale ja Gaddafile osaks saanud saatusest, PR-aktsiooniks. Selle eesmärk on hajutada sise- ja välisauditooriumi tähelepanu palju olulisematelt küsimustelt. Venemaa juhtkonnale on see nii või teisiti «võidukas sõda», kuid rahvusvaheline üldsus ei tohi sellesse suhtuda senise kannatlikkusega. Olukorda leevenduse toomisel ei saa ootama jääda seda, et Ühendriikides saaks ametisse uus presidendiadministratsioon. See peab sündima varem, Venemaale senisest tõsisemat survet avaldades.