Allar Jõks: ei ole mõttetult elatud aegu ehk ühe kandidaadi aruanne

Allar Jõks. Foto: Sander Ilvest

Hiljuti presidendiks kandideerinud Allar Jõks esitab oma mõtted, milline on meie demokraatia tervis toimunud valimiste valguses.

Vaid kord viie aasta tagant on Estonia kontserdisaali prožektorid suunatud rõdule. See on justkui korrapärane Eesti poliitilise süsteemi läbivalgustus. Kas see on «Ühtne Eesti suurkogu 2»? Nii küsiti minult, kui olin teatanud mais valmisolekust kandideerida riigipeaks. Pean oma toonast eitavat vastust praegu täpsustama.

Valimiskogu ja NO99 suurvormi vahel leiab üllatavalt palju ühiseid jooni. Vaatamata avalikkuse lootusele ja poliitilise eliidi kartusele, ei loodud Saku suurhallis 2010. aasta mais uut erakonda. Silmaga nähtava tulemuse puudumine tekitas ühiskonnas esialgu nõutust ja pettumust. Samamoodi tahaksid Estonia kontserdisaalis toimunud valimisi vaadanud piletiraha tagasi küsida, sest president jäi Eestile valimata.

«Ühtne Eesti» osutas Eesti poliitikategemise puudustele – erakonna sisedemokraatia haprus, visioonitus ja poliittehnoloogia võidukäik. Riigipea valimised paljastasid meie poliitilise süsteemi viletsuse ja valu: valijate alahindamine, julgete otsuste defitsiit ja hirm otsuste, või kui tahate, muutuste ees.

Usaldamatus oli vastastikune. Läbi mitme juhtivpoliitiku suu peeti valimiste jõudmist valimiskokku hirmutavaks. Teisisõnu ei või «maakatele» otsustamist usaldada, sest nad ei ole dresseeritavad.

Ja nii Saku suurhallis kui ka Estonia kontserdisaalis toimunud valimistel jäi allakirjutanu teiseks.

Usaldamatus      

Kuigi peaministripartei kandidaat võitis valimiskogu teise vooru, jäi riigipea valimata. Tulemust võib pidada umbusaldusavalduseks koalitsiooni juhtiverakonnale. Valimiskogu liikmed kohalikest omavalitsustest ei protesteerinud mitte ainult pooliku haldusreformi ega kohaliku võimu kaaperdamise vastu. Nad hääletasid ülbuse ja nõrga poliitilise juhtimise vastu. Selle vastu, et liiga kaua võimul olnud ei samastaks ennast ega erakonda riigiga.

Usaldamatus oli vastastikune. Läbi mitme juhtivpoliitiku suu peeti valimiste jõudmist valimiskokku hirmutavaks. Teisisõnu ei või «maakatele» otsustamist usaldada, sest nad ei ole dresseeritavad. Usun, et järgmise aasta oktoobris kohalikel valimistel peavad valijad seda meeles.

Seega on Toompea ja all-linna pidev vägikaikavedu kandunud riigi ja kohaliku võimu omavahelistesse suhetesse. Usaldust kui demokraatia toimimise võtit ei või ega saa alahinnata. Kui kodanikud usuvad oma riiki, siis on nad valmis seda ka kaitsma. Usalduse taastamine saab olema presidendi üks raskemaid ülesandeid.

Julgete kodanike riik

Ligi neli kuud tagasi kutsusid 14 ühiskonnategelast riigikogus esindatud erakondi üles mind erakondadevälisena presidendivalimistel üles seadma. Vabaerakond ja IRL olid ainukesed, kes loobusid kiusatusest üles seada oma erakonna liige. Meid sidusid ühised väärtused ja kokkulepe, et ma ei esinda kumbagi erakonda, vaid pakun alternatiivi erakondlikele presidenditooli taotlejatele. Ülejäänud poliitilised jõud olid erakondlikust egoismist nakatunud ja seisid endaga seotud kandidaadi eest. Vabaerakond ja IRL näitasid, et koalitsioon ja opositsioon saavad koostööd teha nii, et kokkulepetest peetakse kinni lõpuni.

Valimistulemus kinnitas, et muutusi ootavate kodanike üles seatud inimene võib olla edukas. Väitlustesse õnnestus tuua teemasid, nagu ausa poliitika võimalikkus, vajadus olla avatud ka kõige raskemateks aruteludeks ja riigimehelik julgus teha otsuseid. Ühiskonnas on kriitiline hulk inimesi, kes soovivad murrangut. Ja muutustega tuleb edasi minna.

Suurimate erakondade alalhoiuinstinkt ja hirm muutuste ees oli Estonia kontserdisaalis seekord veel liiga tugev, et valida presidendiks keegi, kes tooks kaasa pöörde. Aga saavutus on seegi, et õnnestus peatada võimuvertikaali ehitamine.

Otsustusvõimetus

Valimisi jääb meenutama otsustamatus. Reformierakonna võimetus kahe kandidaadi vahel valida iseloomustab paraku laiemalt poliitilise juhtimise nõrkust. Kui siia lisada erakondadeülese koostöö nappus, siis tekib küsimus, kust leitakse vajalik üksmeel ja otsustusvõime, juhul kui mängus on olulisemad küsimused kui riigipea nimi. Kas selleks peab tõesti olema «püstol kuklas», et riigikogu suudaks kolme päevaga leida ühise keele?

Meil ei ole privileegi jätta kasutamata võimalusi, mis Eestit edasi viivad, ega jätta tegemata otsuseid, mis annavad meie lastelastele parema elu. Need on tähtsamadki kui sellised otsused, mis meie endi elu täna paremaks teevad.

Eesti edu võti seisneb selles, et lõpetaksime asendustegevused ja otsiksime üheskoos vastust küsimusele, kuidas jõuda Eestini, mis on innustav koht elamiseks ja töötamiseks? Eestini, kus hinnatakse erinevusi ja kus tunnustatakse hoolivust ja ettevõtlikkust. Soovin täna valitavale presidendile julgust ja tarkust olla selliste arutelude eestvedaja.

Poliittehnoloogia ei ole kõikvõimas

Valimised näitasid, et Eesti demokraatia tervis on hea, sest võitis julgus ise otsustada ja oma peaga mõelda. Kaotasid erakonnad ja spindoktorid, kes ülehindasid erinevaid tehnoloogiaid ja alahindasid sõnumite sisukust ja isikliku suhtlemise vajalikkust valimiskogu liikmetega.

Edukad olid need, kes alustasid juba varasuvel kohalike omavalitsuste külastamist. Teistel õnnestus alles kampaania lõpuks teada saada, mis huvitab inimesi väljaspool Tallinna. Seetõttu ei ole ka üllatav ühe presidendikspürgija vastus valijamehe küsimusele, kuidas vähendada ääremaastumist ja parandada avalike teenuste kättesaadavust: «Kas te ei ole kaalunud linna kolimist?»

Ajakirjanduse haavatavus

Eraldi väärib tähelepanu, kas meie ajakirjandus on haavatav manipuleerimisele. Ei pruugi eksida need, kelle arvates paljud spinnid, mis toimetused kampaaniatiimidelt said, jõudsid filtrita uudiseks. See võis olla ka üks põhjus, miks valimistulemusi peeti üllatavaks.

Mina usaldan Eesti ajakirjandust. Üheks seletuseks, miks valimisralli kajastamine ei olnud alati objektiivne, võib olla eestikeelse meediaturu väiksus. Seetõttu napib meediaettevõtetel vahendeid teemat analüüsida, mistõttu lõplikuks tõeks kiputi vormistama erinevate arvamuste umbmäärast mediaani.

Arvan, et lisaks kandidaatidele ja erakondadele on ka ajakirjandusel põhjust korraks peeglisse vaadata ja aru pidada. Ajakirjandus on neljas võim. See tähendab kohustusi ja vastutust. Ajakirjanik peab olema lugejast suurem, vastasel juhul loobub ta vabatahtlikult oma võimust. Meedia peab oma eri vormides suutma poliitilisi protsesse ja otsuseid selgitada, analüüsida, mitte piirduma ainult kirjeldamisega. Viimasega saavad ka erakondade pressiteenistused rahuldavalt hakkama.

Poliitiline kultuur

Valimiskampaania ladus uue kihi Eesti poliitilise kultuuri vundamenti. Toimunud väitlused olid rikastavad ja asjalikud. Aitäh Siim Kallasele, kes oma varajase stardiga lõi selleks eelduse. Tunnustan kõiki kaasteelisi, kes loobudes oma privaatsusest tegid läbi suve kaasa kogu valimisralli. Eesti on nendest valimistest kindlasti võitnud.

Kui mõned erandid kõrvale jätta, siis ei mindud kampaanias inetuks. Kiita tuleb ajakirjandust, kes ei avaldanud valimatult pakutud komprat, vaatamata mõne ministri sotsiaalmeedias väljendatud sõnakale pettumusele.

Vihaprii arutelu on võimalik

Varakevadel oli avalik mõtteruum vaenumüüriga lõhestatud. Erakonnad koondasid valijaid kooseluseaduse ja pagulastega palistatud sallivuse rindejoone taha eesmärgiga otsida sisevaenlast ning selle ümber ehitada oma uut poliitikat. Avalikkust hirmutati koledustega, mis kaasneb, kui presidendi valimine jõuab valimiskokku. Ma ei jaga kõiges EKRE poliitilisi eesmärke, kuid ma olen valmis seisma nende valijate õiguse eest olla esindatud nii parlamendis kui presidendivalimistel. Valimiskampaania näitas, et erinevate vaadetega inimesed saavad vihapriilt arutada ka kõige tundlikumatel teemadel. 

Ka minult küsitakse, milleks oli vaja viiekuulist kampaaniat, kui nüüd tehakse presidenti ühe nädalaga. Ma vastaksin Artur Alliksaare sõnadega: «Ei ole mõttetult elatud aegu, mõte ei pruugigi selguda praegu.»