Henrik Roonemaa: äkki hull lendabki Marsile?

Henrik Roonemaa Foto: Peeter Langovits

Ilma naljata, kui suvel hakkas ajakirjandus kriitiliselt uurima, millised šansid on Elon Muskil mitusada tuhat eeltellitud Tesla Model 3 autot lubatud ajaks valmis ehitada, küsisin ma endalt, et huvitav, kunas Musk tuleb välja mõne veel suurema plaaniga, mis kõigi tähelepanu oleviku juurest jälle tulevikule tõmbaks. Näiteks Marsile lendamisega.

Mõni päev tagasi täpselt see juhtuski. Musk esines Mehhikos rahvusvahelisel astronautikakongressil ning tõi inimeste ette oma järjekordse suurplaani: hakata juba mõne aasta pärast inimesi rakettidega Marsile viima, et nood punase planeedi koloniseeriksid.

Järellainetus internetis oli võimas. Alanud on elav arutelu selle üle, kui realistlikud Muski plaanid ja lubadused on, ning kui keegi on ka üritanud küsida, et huvitav, mida me sellel kõrbelisel vee ja eluta planeedil peale hakkame, pole seda tähele pandud. Avalikkuse nina ette riputatud läikiv mänguasi on liiga huvitav, et pöörata tähelepanu sellistele igavatele küsimustele.

Musk ise ei puudutanud oma esitluses üldse teemat, et mida need Marsile saadetavad tuhanded inimesed seal õigupoolest pihta peaks hakkama: kus elama, kust saama süüa ja juua ja kuidas hoolitsema selle eest, et kosmiline kiirgus neid ei tapaks või et Maa gravitatsioonist vaid umbes kolmandiku suurune Marsi gravitatsioon nende lihaseid ei atrofeeriks. Ta võrdles ennast raudtee-ehitajatega, kes üle USA rajasid teed läänerannikule, tänu kellele sai alguse praegu väga olulise piirkonna koloniseerimine, ja nentis kuivalt, et need esimesed inimesed peavad olema valmis ka surema.

Küllap tunneb igaüks meist inimesi, kes süüdimatult jama ajavad. Selliste puhul saab üsna kiiresti selgeks, et neid pole mõtet uskuda ja nende tegemistele tähelepanu pöörata: las ajavad oma jama kusagil mujal edasi, ning kui jama väga suureks läheb, tuleb politsei ja viib nad ära.